Aeg ajalt hommikul ärgates keerleb mul peas just selline küsimus. Julgen arvata, et ma pole ses suhtes eriline inimene ning sarnaseid mõttekaaslasi on lugejategi hulgas. Miks see küsimus esile tuleb või millega see seoses on, ei oska endale esimesel hetkel vastata. Tekib raamatutarkustest ammutatud mõte – stress. Kas jälle? Rahunedes üritan leida , mida ma tegelikult selle sõnaga stress endale tahan öelda. Otsin laiendit. Leian et kõik on rutiinne ning kadunud on kirg töö tegemise vastu. Miks mitte? Selles võibki tõde peituda. Aga miks siis kaob kirg? Põhjus ehk peitub suutmatuses oma emotsioone pikaajaliselt juhtida ja tekib kriis. Erinevad emotsionaalsed seisundid annavad meile kire kadumisest varakult märku, kuid kas meil on aega siis neid tähele panna. Töötegemise tuhinas hakkan tavaliselt endale mõtlema ja põhjuste üle arutlema alles siis, kui asi enam nii ei lähe nagu tahaksin. Märku kire kadumisest annavad mulle väsimus (ka peale puhkepäeva), töö juures tunnen et asjad jooksevad tupikusse – asjad ei edene, tekib soov olla teistsugune või ennast muuta, tööülesannete täitmisel vajaminevad nõudmised lähevad vastuollu minu tõekspidamistega või peas keerleb mõte – parema meelega töötaksin kuskil mujal, kus pole sellist pinget ja minu panust hinnatakse kõrgema rahanumbriga. Koolitustel on hakatud rääkima, et töötaja peab oskama ise ennast motiveerida ning kui sellega on lood hästi, siis ei saa kaduda ka töösse pühendumine. Neid tuleb vaid seda tegema õpetada. Kõik on siis õnnelikud, nii töötaja kui töö andja. Miks nii aga ei lähe? Väike näide. Olen alates 1997 aastat tegelenud pidevalt personali värbamisega. Põhiliselt müügiinimeste ja müügijuhtide otsimisega. Puht töö iseloomu tõttu peaksid just selle valdkonna inimesed olema tugeva enesemotivatsiooniga ning töösse pühendumisega. Keegi ei pääse töölevõtuvestlusel küsimusest, mis sind töö tegemise juures motiveerib. Üht müüjat peab panema tulemuslikult tööd tegema komisjonitasu e raha. Paraku ei julgeta rahast aga teha enda jaoks peamist motivaatorit. Äkki hakatakse mind pidama kalgiks materialistiks. Kui müügitöös raha pole motivaator, siis kus veel. Selle asemel tõstetakse esile teisejärgulised väärtused – hea kollektiiv, töötingimused, võimalus areneda (eriti konkreetne väärtus !!!). Need on olulised, kuid sellest ei teki veel kirge töö vastu. Äärmisel juhul on tegemist kirega töö tegemise protsessi vastu. Kindlasti on elukutseid, kus raha teenimine ei ole esikohal, kuid ka mitte väga kaugel sellest. Miks sellise näite tõin? Arvan, et eelkõige tuleb olla aus enda vajaduste ja motivaatorite suhtes. Julge neist oma tööandjaga rääkida. Olen veendunud, et varem või hiljem hakkavad valed tulema päevavalgele ja me ei saa ennast lõppmatuseni petta.
Kutsun ülesse olema enda ja oma tööandjale vastu aus ning julgelt andma aru – miks ma tööl käin.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment