Elamine on uste avamine 2

Elus tuleb tugev olla, et mitte haiget saada. Me kardame haiget saada, sest me ei leia õigel hetkel ülesse endas seda ust, mis aitaks meil vastu seista haiget saamisele. Kuid mida tugevamad me oleme, seda kindlamaks me ehitame müüri meie tunnete ja uste vahele, mille taga on pääsetee. Me teeme õige ukse leidmise veelgi raskemaks, sest meie tugevus surub maha ka armastuse tunde. Me kardame olla need kes me oleme, sest selleks tuleb endas uksi avada ning me ei tea kunagi, mis selle ukse taga on ja kuidas me uues ja ebakindlas ruumis ennast tunneksime. Me ei tea, kes seal ruumis on. Samas aga me teame, et paigalseis on elus tagasiminek ja kord võime sattuda sundseisu, et me peame avama esimese ettejuhtuva ukse enda sees, et edasi liikuda. Siis pole meil enam aega seda õiget ust otsida. Juhuslikkusel on alati võit ja kaotus võrdse panusega. Taas peame siis olema tugevad, et jõuga liikuda järgmise ukseni, lootes, et see on õige. Kuid on ka teine tee uste avamiseks ja enda avastamiseks, see on uste avamine julguse ja tegutsemise võtmeid kasutades. Kõik, mis ma siin elus teen, teen õigesti, sest see on minu elu ja ainult mina saan seda elu elada. Keegi ei saa minu uksi avada ja ruume avastada minu eest. Kas meil on piisavalt aega julguse ja tahte kogumiseks? Elu alguses tundub, et aega on piisavalt. Elu ju ees. Samas me näeme, et me kunagi ei tea, kui pikk on meie elu, seega oleks rumal ka ühelainsamal ilusal päeval, mis on täis niipalju võimalusi elada enda elu, niisama looja lasta ja oodata paremaid aegu, mil enda elu elada. Iga muutus on raske nii positiivne kui negatiivne, kuid neil on üks suur ühine võime. Ainult muutus viib meid elus edasi. Nagu me teame, kõik see, mis on korduv ja ei erine eelnenust, ei anna võimalust uue tekkeks. Loov inimene on muutuv inimene. Neli olulist märksõna, et avastada ennast - armastada, olla julge, tahta, tegutseda.