Olümpia ja ootused - meedia süüdi

Ei ole küll ilus kuulata pealt teiste inimeste juttu, kuid kui juttu aetakse valjult ja varjamata, siis on raske ka kõrvu sulgeda. Pealegi oli tegemist avaliku toitlustusasutusega ning peale minu kuulsid seda ka teised.
Milles siis asi. Käes on ju taas spordi suursündmus - olümpiamängud. Kaasaelajaid ja spordieksperte telerite ees jätkub. Mis aga kõrva hakkas oli see, et sealt laua tagant kostis igivana targutus - miks neid turiste sinna olümpiale veetakse. Jutu alus lühidalt siis selles, et näe naiste kahevõistluses (parandati küll kohe laskesuusatamiseks) oli üldse 84 osalejat ja meie tüdrukud jäid sinna teisele poole 60 kohta. Miks neid turiste sinna veetakse!
Minu mõte hakkas jooksma kahte rada pidi. Miks inimesed kasutavad selliseid kulunud väljendeid asjade kohta, milles nad ei orienteeru ning miks need kulunud väljendid siis tekivad ja mõjutavad lihtsa spordivaatleja ootuseid?
Hea oleks hakata kohe süüdistama meediat, et näe nemad nii kirjutavad ja räägivad. Sellepärast suhtuvad ka inimesed sportlastesse nüüd nii. Kuid minu vastuargument on selline. Miks siis inimesed ei võta endale omaks kõiki meedia kirjutisi ja rääkimisi? Ma väidan, et kui sellel süüdistusel meedia suunas oleks alust, siis täna ei saaks kuidagi olla K-erakond Tallinnas võimul.
Inimene võtab meedias levitatavat infot vastu selektiivselt ning kohandab selle endale sobivaks. Kõike seda, mida ta aga vastu võtta ei soovi, ta blokeerib kas siis teadlikult või alateadlikult.
Nii et edaspidi kõigile meediale näpuga vehkijatele üks proovitest - niikaua, kui K-erakond on Tallinnas võimul, et maksa küll meediat selles suudistada ja ka kõiges selles, mis Eesti riigis juhtub. K-erakond ja mõned ministrid võiksid ka seda meeles pidada. Meedia on pigem peegli eest teile. On ju vana tõde, et enamus inimesi hommikul peeglisse vaadates hakkavad otsima, mis neile ei meeldi endas, kui seda, et mis hästi on. Kui ikka on silmad paistes, siis pole peegel süüdi.
Mis aga puudutab turistidesse olümpiamängudel, siis neid peab olema nii rajal kui raja ääres, muidu ei saa üks neist kunagi olla olümpiavõitja. Väike ülesanne selle teksti lugejatele. Otsige ülesse millistel kohtadel on olnud oma esimestel olümpiamängudel meie sangarid, kahekordsed olümpiavõitjad Kristina ja Andrus.
Häid olümpiaelamusi müütide purustamise taustal!

Peetri külas lumevangis

Eile õhtul justkui halba ette aimates tõin lumelabida tuppa. Nii igaks juhuks. Oli peas ka mõte, et kui lumi ukse nii kinni tuiskab, et seda lahti lükata ei saa, siis teise korruse aknast ikka annab ennast välja kaevata. Kõrguse pärast pole vaja muretseda, sest hanged ja kokku lükatud lumi on räästast vaid 1,5 meetri kaugusel.
Lumi oligi öösel oma töö teinud. Ukse sain küll ilusasti lahti, kuid labidas kulus edasiliikumiseks siiski ära. Kuid rõõm oli üürike, sest kõik ümberkaudsed teed, kuhu silm ulatus, oli seisvaid autosid täis. Kui ma seda lugu kirjutan, on möödunud 2 tundi ning seis endine. Kuhu silm seletab on autod, nad küll liiguvad, kuid läbivad 500 m umbes 45 minutiga ehk teisisõnu seisavad endiselt.
Juhtub ka palju huvitavat selles autode rivis. Just istus autosse naisterahvas, kes liitus 30 minutit hiljem oma kaaslasega. Viimane võttis aegsasti koha sisse autode elavas järjekorras. Naisterahval lumest täna kasu sees. Sai rahulikult ehk kohvi joomise lõpetada või jõudis kodus hommikuse seebika lõpuni vaadata :)See, et juhid vahepeal auto kõrval suitsu tegemas käivad on juba tavaline pilt.
Täna on tõeline lumepüha. Alati on midagi head iga asja juures. Nimelt hetkel saan kogeda, kas kodukontroris töötamine on ikka võimalik ning kas see mulle sobib.
Teen nüüd tööd ning vaatan aeg ajalt aknast välja, millal autode meri kahanema hakkab.
Lund hakkas jälle sadama. Labida tuppa toomisest on varsti vist juba vähe kasu, vaja läheks sahka.