Aeg ajalt meeldib mulle otsida internetist kitarri harjutusi või -lugude noote, mida siis üksinda suletud ruumis õppida ja tinistada. Suletud ruum lihtsalt sellepärast, et siis minu eksperimendid ei sega teiste elanike igapäevast elu.
Täna olles järjekordsel avastusretkel, sattusin ma YouTube's ühe kitaarripoisi esituste peale, mida jäin pikaks ajaks kuulama. Lihtsalt vaatad ja vaatad. Seepeale tekkis tahtmine tema kitarrimängimise oskust kuulutada kõigile.
Nüüd ma siis seda teen. Tema video leiate sellelt aadressilt:
http://www.youtube.com/watch?v=vS0QjEeNYpM&feature=related
Kindlasti kuulake/vaadake tema teisi lugusid ka, nii saab rohkem kinnitust sellele, et tegemist ei ole tavalise poisiga. Pealkirjas kasutatud väide pärineb ühe kommentaari tõlgendusest, mis tema kohta oli ühe loo juurde kirjutatud.
Sellised inimesed panevad lihtsalt silmad särama ning uskuma, et kõik siin elus on võimalik.
Wednesday, January 27, 2010
Thursday, January 21, 2010
Monday, January 18, 2010
Avalik vastus Hando Sinisalule
Mulle meeldivad inimesed. Just sellepärast, et nad on erinevad ja erinevad on nende mõtted ning arusaamised. Kui lihtsustades öelda, siis inimesed loovad asjadele, nähtustele jms tähendusi ning nende tähenduste erinev tõlgendamine ongi inimeste erinevate arvamuste üks põhjuseid. Kuid enne tähenduse loomist on alati hea ka uurida, mille kohta tahetakse oma nägemus kujundada. Kas seda tahetakse teha pealiskaudselt või siis tahetakse saada sügavamalt aru - mis, miks, ja kuidas asi on.
Allpool lisatud Hando Sinisalu arvamus on pehmelt öeldes täielik pealiskaudsus ja viitab pigem isiku laiskusele silmi lahti teha märkamaks, et puu, mis tema lapsepõlves oli pisike, on nüüd suureks kasvanud. Veelgi enam. Täna puu ei vaevle enam päikesepuuduse ega toitainete vähesuse käes. Ta on kasvatanud endale juurde suured ja tugevad oksad. See, et üks aednik ei osanud õigesti puu eest hoolitseda, ei tähenda veel puu jaoks identiteedikriisi jätkumist uue aedniku käe all. Aavo Koka käe läbi sai Hando kidur puu palju rammu ja väetist ning ka tänaste aednike hoole all on näha, et sel kevadel see puu läheb teistest varem õide. Mission possible!
Selguse mõttes siinkohal Hando Sinisalu loodud tähendus Päevalehe kohta.
Hando Sinisalu kirjutab Facebookis:
Kui 1996.a. Päevalehte tööle läksin, oli üks esimesi töid EPLi koha leidmine päikese all. Viie aasta jooksul sai proovitud olla Tallinna leht, moodne leht, edukate leht ja kvaliteetleht. Seda päris õiget kohta ei leidnudki. Huvitav on see, et täna on EPLil täpselt sama identiteedikriis, mis 14 aastat tagasi. Kas tõesti mission impossible?
Allpool lisatud Hando Sinisalu arvamus on pehmelt öeldes täielik pealiskaudsus ja viitab pigem isiku laiskusele silmi lahti teha märkamaks, et puu, mis tema lapsepõlves oli pisike, on nüüd suureks kasvanud. Veelgi enam. Täna puu ei vaevle enam päikesepuuduse ega toitainete vähesuse käes. Ta on kasvatanud endale juurde suured ja tugevad oksad. See, et üks aednik ei osanud õigesti puu eest hoolitseda, ei tähenda veel puu jaoks identiteedikriisi jätkumist uue aedniku käe all. Aavo Koka käe läbi sai Hando kidur puu palju rammu ja väetist ning ka tänaste aednike hoole all on näha, et sel kevadel see puu läheb teistest varem õide. Mission possible!
Selguse mõttes siinkohal Hando Sinisalu loodud tähendus Päevalehe kohta.
Hando Sinisalu kirjutab Facebookis:
Kui 1996.a. Päevalehte tööle läksin, oli üks esimesi töid EPLi koha leidmine päikese all. Viie aasta jooksul sai proovitud olla Tallinna leht, moodne leht, edukate leht ja kvaliteetleht. Seda päris õiget kohta ei leidnudki. Huvitav on see, et täna on EPLil täpselt sama identiteedikriis, mis 14 aastat tagasi. Kas tõesti mission impossible?
Friday, January 15, 2010
Kalevil eestlasest treener - ennustus täitus
Vähem kui poolteist aastat tagasi kirjutasin ühes oma kolumnis, et Kalevil on kahe aasta pärast eestlasest treener ning soovitasin otsida klubile hoopis manager välismaalt. Eilsetele uudistele tuginedes on ennustus täitunud. Kuni hooaja lõpuni on Kalev/Cramo peatreener Alar Varrak.
Samas jään ka täna endale kindlaks, et üks Eesti meeskond võidaks palju, kui klubi ettevõtmist juhiks kogemustega spordimanager. Eestis ei ole kunagi ega õpetata ka täna kuskil erialana nn spordijuhtimist.
Minu arvamus on, et selle hooaja Kalev/Cramo ebaedu olulisem põhjus on pigem kehv klubi juhtimine kui treeneritöö. Muidugi leiab alati argumente, miks just nii on läinud nagu läinud on. Uuring näitab, et 85% inimestest hakkab esmalt arutama ning põhjendama, miks just nii läinud on ja miks midagi teha ei saa ning ainult 15% inimestest hakkab otsima lahendusi või inimesi, kes oskaksid tekkinud olukorda lahendada. Edukad inimesed kuuluvad tavaliselt selle 15% hulka.
Palju õnne Alarile aga igal juhul!
Samas jään ka täna endale kindlaks, et üks Eesti meeskond võidaks palju, kui klubi ettevõtmist juhiks kogemustega spordimanager. Eestis ei ole kunagi ega õpetata ka täna kuskil erialana nn spordijuhtimist.
Minu arvamus on, et selle hooaja Kalev/Cramo ebaedu olulisem põhjus on pigem kehv klubi juhtimine kui treeneritöö. Muidugi leiab alati argumente, miks just nii on läinud nagu läinud on. Uuring näitab, et 85% inimestest hakkab esmalt arutama ning põhjendama, miks just nii läinud on ja miks midagi teha ei saa ning ainult 15% inimestest hakkab otsima lahendusi või inimesi, kes oskaksid tekkinud olukorda lahendada. Edukad inimesed kuuluvad tavaliselt selle 15% hulka.
Palju õnne Alarile aga igal juhul!
Thursday, January 14, 2010
Vaheta oma nimi ära!
Mulle on kunagi öeldud, et inimese nimi on tema jaoks kõige olulisem ja tähtsam asi. Seepärast ei tohi sa kunagi eksida, kui kedagi nimepidi kutsud. Minul on nimede peale väga halb mälu ja olen olnud korduvalt olukorras, kui olen sunnitud kellegagi kõneledes kasutama tema nime asemel asesõna sina, kui olen pöördunud inimese poole. Väga ebamugav tunne kaasneb sellega.
Jälgides arvamusi ja kommentaare, mida avaldatakse epl onlines ID kaardiga arvamuse kirjutamise kohta, tekib mul tunne, et inimestel ei olegi tema nimi enam oluline. Pidu minu õuel! :)
Kui me ei julge enda nime alt arvamust avaldada ja selleks on vaja anonüümsust või varjunime, siis on ikka hull lugu küll. Kas need inimesed siis reaalses elus kannavad kogu aeg maski või ongi vait, et oma mina varjata. No ei muuda nad ju oma keha ega nägu, kui teise inimesega räägivad või arvamust avaldavad. Siis nad suudavad oma näo ja nime alt rääkida küll. Mis põhjustab selle, et internetis tahavad nad olla näotud ja tundmatud? Mina puudumine.
Kuidas aidata teid minatuid? Lahendus on lihtne. Kuna teile ei meeldi teie pärisnimi, siis minge ja vahetage oma nimi ära ja võtke endale asemele varjunimi, millega te kommentaariumides esinete.
Jälgides arvamusi ja kommentaare, mida avaldatakse epl onlines ID kaardiga arvamuse kirjutamise kohta, tekib mul tunne, et inimestel ei olegi tema nimi enam oluline. Pidu minu õuel! :)
Kui me ei julge enda nime alt arvamust avaldada ja selleks on vaja anonüümsust või varjunime, siis on ikka hull lugu küll. Kas need inimesed siis reaalses elus kannavad kogu aeg maski või ongi vait, et oma mina varjata. No ei muuda nad ju oma keha ega nägu, kui teise inimesega räägivad või arvamust avaldavad. Siis nad suudavad oma näo ja nime alt rääkida küll. Mis põhjustab selle, et internetis tahavad nad olla näotud ja tundmatud? Mina puudumine.
Kuidas aidata teid minatuid? Lahendus on lihtne. Kuna teile ei meeldi teie pärisnimi, siis minge ja vahetage oma nimi ära ja võtke endale asemele varjunimi, millega te kommentaariumides esinete.
Wednesday, January 13, 2010
Kudumise ja treipinkide asemel mõtlemise õpetus
Ma olen selle aja laps, mil koolis tuli õppida nii heegeldamist kui treimist. Samas ei tulnud mul siis kunagi pähe, et tegemist on tegevusega, millega lastes vähendatakse soolist erinevust ning vabaneb sõltuvus mehe ja naise iganenud arheotüübist. Seda viimast sõna vist sel ajal eriti ei kasutatudki. Kasutusel oli lihtsalt nõukogude inimene.
Poiste ja tüdrukute "iganenud" erinevused hakkasid ühel hetkel silma ka neile, kelle kodune seksuaalne kasvatus rääkis laste leidmisest puurida pealt või kes uskusid endiselt, et soo jätkamise raske töö teeb ära sookurg. Peale kolmanda klassi lõppu kehalise kasvatuse tunnid enem ei toimunud koos ning ümberriietumine klassiruumi asemel, hakkas toimuma eraldatud spetsiaalsetes kohtades ehk tüdrukute/poiste riietusruumides. Ühel hetkel oli kõigil lastel selge, et lisaks juuste pikkuse erinevusele hakkasid erinema poistel ja tüdrukutel erinevate kehaosade suurused. Oli kadunud viimanegi võimalus, et me oleme sarnased.
Aeg on edasi läinud. Taas otsitakse põhjuse ja tagajärje seoseid, et miks ikkagi ühiskonnas on suhtumine naistesse ja meestesse erinev. Miks ei ole õiglust ning võrdsust soo vahel ja näitena tuues - miks makstakse naistele sama töö eest vähem kui meestele. Tänased seaduse tegijad näevad põhjusi koolis. Kui me õpetame tüdrukutele ja poistele sarnaseid oskuseid, siis edaspidi elus peaks vähenema naiste ja meeste vaheline erinev kohtlemine. Kas ikka väheneb?
Kes natuke rohkem on uurinud, mis inimese sees on, siis tuleb välja, et sõltub inimese hakkama saamine elus pigem tema sisemisest soolisest tasakaalust kui sellest, mis väljaspoolt peale surutakse. Kui inimesel on nii meespoolt kui naispoolt võrdselt 50:50, siis tegemist ei ole kummagi soo esindajaga. Väliselt küll, kuid mehel peab domineerima mehelik pool ning naisel naiselik pool, et elus hakkama saada. Vastaspoole olemasolu on aga eriti oluline, et ta õige sugu saaks maksimaalselt välja areneda.
Treipinkidega ning kudumisvarrastega seda tasakaalu ei mõjuta. Selleks on vaja õpetada juba koolis lapsed mõtlema, rääkima ja kuulama. Need kolm esmapilgul lihtsana tunduvat asja on suures osas inimestele elus kättesaamatud. Kui aga seda osata, siis ei usu ma iial, et naine või mees tunneks ennast kuidagi teisejärgulisena või ebavõrdsena mistahes ametis või olukorras.
Poiste ja tüdrukute "iganenud" erinevused hakkasid ühel hetkel silma ka neile, kelle kodune seksuaalne kasvatus rääkis laste leidmisest puurida pealt või kes uskusid endiselt, et soo jätkamise raske töö teeb ära sookurg. Peale kolmanda klassi lõppu kehalise kasvatuse tunnid enem ei toimunud koos ning ümberriietumine klassiruumi asemel, hakkas toimuma eraldatud spetsiaalsetes kohtades ehk tüdrukute/poiste riietusruumides. Ühel hetkel oli kõigil lastel selge, et lisaks juuste pikkuse erinevusele hakkasid erinema poistel ja tüdrukutel erinevate kehaosade suurused. Oli kadunud viimanegi võimalus, et me oleme sarnased.
Aeg on edasi läinud. Taas otsitakse põhjuse ja tagajärje seoseid, et miks ikkagi ühiskonnas on suhtumine naistesse ja meestesse erinev. Miks ei ole õiglust ning võrdsust soo vahel ja näitena tuues - miks makstakse naistele sama töö eest vähem kui meestele. Tänased seaduse tegijad näevad põhjusi koolis. Kui me õpetame tüdrukutele ja poistele sarnaseid oskuseid, siis edaspidi elus peaks vähenema naiste ja meeste vaheline erinev kohtlemine. Kas ikka väheneb?
Kes natuke rohkem on uurinud, mis inimese sees on, siis tuleb välja, et sõltub inimese hakkama saamine elus pigem tema sisemisest soolisest tasakaalust kui sellest, mis väljaspoolt peale surutakse. Kui inimesel on nii meespoolt kui naispoolt võrdselt 50:50, siis tegemist ei ole kummagi soo esindajaga. Väliselt küll, kuid mehel peab domineerima mehelik pool ning naisel naiselik pool, et elus hakkama saada. Vastaspoole olemasolu on aga eriti oluline, et ta õige sugu saaks maksimaalselt välja areneda.
Treipinkidega ning kudumisvarrastega seda tasakaalu ei mõjuta. Selleks on vaja õpetada juba koolis lapsed mõtlema, rääkima ja kuulama. Need kolm esmapilgul lihtsana tunduvat asja on suures osas inimestele elus kättesaamatud. Kui aga seda osata, siis ei usu ma iial, et naine või mees tunneks ennast kuidagi teisejärgulisena või ebavõrdsena mistahes ametis või olukorras.
Subscribe to:
Posts (Atom)
