Tallinna linnavalitsuse patune silmavaade

Oliver Sacks kirjeldab oma raamatus "Mees, kes pidas oma naist kübaraks" raskekujulise retseptiivse või globaalse afaasiaga patsiente, kes vaatavad televiisorist presidendi kõnet ja rõkkavad naerust.
Tegemist on siis inimestega, kes ei suuda aru saada sõnadest, kuid üldise arvamuse kohaselt nad siiski saavad aru suuremast osast jutust, kui nende poole pöörduda loomulikult. Nende afaasia ilmneb siis, kui keegi hakkab käituma ja kõnelema ebaloomulikult. Kuna kõne ei koosne ainult sõnadest, siis afaasiahaigetel on eriline peen taju hääle tooni, selle sügavuse ja varjude suhtes. Seega mõistavad nad kõneleja tegelikku emotsionaalset väljendust isegi siis, kui nad sõnadest aru ei saa. Sellepärast ei ole võimalik afaasiahaigetele valetada.
Need inimesed saavad vääramatu täpsusega aru, mis täielikult, spontaanselt ja tahtmatult väljendub inimeste sõnade taga ja mida pole võimalik teeselda ega võltsida. Seda kirjeldatakse nähtusega - "Suu võib valetada, kuid nägu räägib tõtt."
Sellepärast nad kõht kõveras presidendi kõnet vaatasidki.
Sarnane pilt kujuneks televiisori ees ka siis, kui need samad patsiendid vaataksid Tallinna linnavalitsuse pressikonverentse.
Mind ei huvita poliitika, mind huvitavad inimesed. Kuna elan Tallinnas, siis huvitavad mind ka Tallinna linnavalitsejad. Kurb on vaadata inimesi, kelle silmad on patused ning kelle sõnad ja mõtted ei lähe kokku. Selleks ei pea olema ajukahjustusega inimene, et seda näha Tallinna linnavalitsuse puhul. Kahju kohe nendest kahestunud inimestest.
Ent see on ikka nii olnud, et meie normaalsed inimesed, kannustatuna soovist end lollitada lasta, lasemegi end tegelikult hästi haneks tõmmata. Populus vult decipi, ergo decipiatur (Rahvas tahab, et teda tüssatakse, eks tüssakem siis) - nii peaks kõlama Tallinna linnavalitsuse eelarve nimi. Hetkel on aga sõnad võltsi tooniga osavalt paari pandud - „Tallinn hoolib ikka”.

Päeva lause

Elutarkus tekib tegutsedes, mitte jutustades.
- Epictetuse mõttetera

Kui ma enam ei viitsi

Ikka ja jälle kulutame me aega ja raha sellele, et lahendada küsimust, kuidas ennast töörutiinist päästa ning kuidas ennast siis motiveerida, sest keegi teine seda ju minu eest tegema ei hakka. Lihtne oleks ennast ja teisi motiveerida, kui me teaksime, millised on meie ja teiste liikumapanevad motiivid, kes me sellised oleme?
Miks on motiveerimine siis meie jaoks üks keerulisemaid ülesandeid:
- sageli me ei oskagi määratleda oma tegutsemise motivatsiooni ja motiive;
- vahel me ei teagi, millised motiivid meil aktualiseeruvad;
- sageli räägime tegutsemise motiividest, mida tahetakse kuulda;
- esitame motiivina selle, mida me u s u m e olevat motiiviks;
- me lihtsalt ei taha oma motiive paljastada ja varjame neid.
Ehk aitab sind natuke, kui mõtled sellistele asjadele:
Kas ma tean kes ma olen? - Et ennast motiveerida, tuleb esmalt õppida ennast tundma. Kui hästi sa enda vajadusi tunned?
Miks mind motiveerivad kord ühed ja siis teised asjad? – Meie vajaduste vaheldumine või rahuldamine muudab taas ja taas meie motiveeritust. Kas sa tead, mis sind sinu tänase töö juures kõige rohkem rõõmu valmistab?
Kas raha on see, mis mind motiveerib? – Raha on vahend mingi tarbe rahuldamiseks. Kui palju ja milleks sul on raha vaja tegelikult?
Kui tahan teisi innustada, siis mida ma pean tegema? – Teisi inimesi saab aidata ja innustada siis kui sa ennast tunned, oled tasakaalus ja oled ise innustunud. Kas sa oled sisemiselt tasakaalus ning innustunud oma tööst ja eraelust?
Kuidas saada inimeseks, kelle järgi inimesed koonduksid ja kes neid innustaks? – Elutark inimene suudab teisi innustada. Kas sa tegeled pidevalt enda arendamisega nii juhina kui inimesena?
Kui mõnele küsimusele oli raske vastata, siis ei ole muud, kui uuri see enda jaoks välja. Vastused on tegelikult sinu sees olemas ning sul tuleb lihtsalt endaga avameelselt kõneleda. Nii lihtne see ongi. Soovitan sul arutada valjusti (parem, kui kedagi ümber ei ole, sest nii väldid asjatuid seletamisi, et mis teed :), siis kasutad sa rohkem meeli, mis annab alati parema tulemuse, kui sul on mõni asi lahendada.
Edu!

Hüpnoos on turvaline ja tervislik nähtus

Hüpnoos sarnaneb suuresti unistamisega. Unistades viite oma teadvuse alla alfa- sagedusele, tegeledes fantaasiatega. Kogu selle aja vältel olete kõigest teadlik, kuid jääte ometi välistest segajatest mõjutamata. Unistamine on täiesti normaalne, turvaline ja tervislik nähtus, millega me tegeleme aeg-ajalt kõik. Mõnikord on unistus niivõrd intensiivne ning eesmärgile orienteeritud, et inimene teostab selle. Tavaliselt juhtub see spontaanselt ja ettekavatsematult.
Hüpnoos on tehnika, mis võimaldab teil saavutada teadvuse muutunud seisundi – unistamise seisundi – tahtlikult ja suunata oma tähelepanu kindlatele eesmärkidele, et need teostada. Nagu unistamine on ka hüpnoos täiesti normaalne, turvaline ja tervislik nähtus. Nii hüpnoosi kui ka unistamise korral olete te teadvusel, kuid siiski välistest segajatest mõjutamata. Nii unistades kui hüpnoosi all kohandub teie meel alfa-sagedusega – vahe seisneb vaid selles, et hüpnoosis on tähelepanu suunatud teatud kasutoovatele eesmärkidele, mida te soovite saavutada, aga mitte fantaasiatele. Teadvus ei võta hästi vastu sisendusi. Enamasti kasutatakse seda meelt mõtlemisel, arutamisel ja selliste asjade liikumapanemiseks, millega ta on juba tuttav. Alateadvus seevastu on nagu sõnakuulelik ori. Ta ei mõtle ega arutle. Ta reageerib käskudele. Alateadvus ei mõista hea ja halva sisenduse vahelist erinevust. Alateadvus üksnes võtab pakutava informatsiooni vastu ja tegutseb siis vastavalt sellele. Siin peitubki hüpnoosi väärtus ja jõud.Alateadvus teatab teadvusele uue informatsiooni olemasolust, mille suhtes tuleb tegutsema hakata. Teadvusele meeldib juba olemasolevaga tegeleda, nii et ta võtab selles osas midagi ette. Seega hüpnoos toimib ja küllaltki hästi.
Hüpnodraama on psühhodraama alaliik, kus kasutatakse inimesega tegelemise käigus hüpnoosi. Selline kombineeritud vorm on eriti tõhus metoodika iseendaga tegelemisel. Hüpnoos aitab teil suitsetamisest loobuda, dieeti pidada, enesehinnangut tõsta, foobiatest ja hirmudest jagu saada, mälu parandada, valu ohjeldada ja ravida – võimaluste nimekiri on lõputu. Hüpnodraamat saab kasutada grupis või individuaalselt. Kellel tekkis huvi tulla ja proovida või kes tahavad oma elu muuta tasakaalukamaks või väärtuslikumaks, siis võite oma soovist teada anda meile -mv@meditvision.ee

Kuidas Pärnu kuusk tööd annab

Seisin reedel Pärnu teatri ees ja vaatasin ilusat ja uhket jõulupuud. Vaatasin, mõtlesin, kuid ei suutnud kuidagi leida arukat põhjust, miks on Pärnu kuusk sel aastal pandud keset parkimisplatsi. Kogu mu erinevad hüpoteesid jooksid liiva sel hetkel, kui hakkasin linnainimese kasust seda vaagima. Kuusk keset parkivaid autosid on pidev oht kõigile, kes tahavad sinna lähedale minna. Eriti on ju lapsed sinna oodatud. Palju õnne kõigile emmedele-issidele seal autode vahel olla. Või oli hoopis loogika see, et silmadega vaadatakse ja ei ole ühti vaja sinna lähedale minna. Või siis oleme harjunud autoratastega mereni sõitma, mis see kuuse juures siis autoga käia enam pole.
Hea küll. Arvatavasti jõulude ja uusaasta ajal ei lubata seal parkida. Taas linnlaste suhtes halb otsus. Keegi peab sinna eelmisel õhtul panema parkimist keelavad liiklusmärgid, siis keegi peab selle täitmist jälgima ning vedama ära autod, mis seda rikuvad. Edasi tuleb need märgid järgmisel päeval ära koristada jne. Ikka linnarahva raha eest. Kui aga rohkem rahvast peaks sinna kogunema, siis ei mahu nad mujale, kui kõrvalolevale sõiduteele, mis tähendab, et turvalisuse huvides tuleks ka selleks ajaks liiklus ümber suunata. Taas saavad mõned inimesed lisatööd teha ja uut rakendust igapäevasele tööle. Kindel on see, Pärnu jõulupuu annab sellel aastal tööd. Ehk on see suvepealinna uus tööpoliitika?
Ise küll kaldun arvama, et asukoha määramisel oli ainuke argument see, et kui bussijaama poolt autoga või bussiga tulla, siis on kuusk juba kaugele näha. Aga millise hinnaga pärnaka jaoks?

Päeva lause

Vahel ei olegi muud vaja, kui teadmist, et keegi on su peale mõelnud.

Päeva lause

“Armastust ei saa osta. Armastus kas elab inimeses või elab inimene väljaspool armastust.”
- Lennart Meri

Üks tee kulla avastamiseks

Alkeemiat harrastati juba tuhandete aastate eest. See oli üks esoteerilisi valdkondi vanadel egiptlastel, kes otsisid metallide muundumise saladusi. Hiljem panid Kreeka ja Lähis – Ida alkeemikud kirja oma visioonid igavesest kullast ning lisasid praktilised juhendid alkeemiliste laboratooriumide rajamiseks. Euroopasse levisid alkeemilised otsingud, kuidas lähtemetalli kullaks muuta, keskajal.
Alkeemia seisneb muutuses. Igaüks meist muutub – elu ise teeb seda meiega . Vanus, keskkond ja kogemused mõjutavad meid, muutes meie välimust ja maailmavaadet. Loodetavasti lõpetame me kõik oma elu veidi targemana kui alustasime. Kuid alkeemia esitab teistsuguseid nõudmisi. See on nende jaoks, kes teadlikult otsivad muutusi suuremas mastaabis – mitte muutusi muutuste pärast, vaid muutumisi vaimse kasvu pärast.
Tänapäeval on alkeemikute tarkusi hakatud rakendama iseendas kulla avastamiseks. Argipäeva alkeemia kaudu saame aimu muudatuste tegemise võimalustest omaenda elus. Võlukomponent olete teie ise. Teie olete oma elu laboratooriumi alkeemik.

Tervenemine on teekond

Psüühilisel ja füüsilisel haaval ei ole vahet, emotsionaalsed vigastused on reaalsed ja sama valulikud nagu iga teinegi haav. Me oleme osavad oma haavu varjama mitte ainult teiste, vaid ka iseenda eest. Mõlema haava ravimisel ei saa me hakkama rohu panekuga haavale või selle manustamisega. Me surume küll maha sisemise valu, kuid vigastus jääb. Kui me tahame vigastustest lahti saada, siis on hea mõte hakata kuulama oma keha - tahta ennast paremini tundma õppida, leida ülesse oma terviklikkus ja tasakaal. Siis alles algab meie rännak tegelikult. Tervenemine on teekond.