Ministritele eksam kohustuslikuks!

Meil siin Eestis on ministrite pädevusega ikka hull lugu küll. Muidu korralikud inimesed, kuid kui asjad nende vastutuse alas ei lähe libedalt või tuleb oma tegemistest aru anda, siis ainuke tööriist, mida nad on õppinud kasutama, on demagoogia ja hämamine. Ah jaa, ülbitseda oskavad nad ka. Ja seda ei püüta isegi enam varjata. Viimane ehk on omandatud koolist või koduõuest, mil suuremad neid kiusasid. Nüüd on magus kättemaksuaeg.
See, et minister arvab täna endast kui kõrgema sordi inimesest, ei üllata enam kedagi. Pigem peetakse seda kohaliku rahva ego kiiksuks, mis tuleb lihtsalt välja kannatada. Ja peeglit ei ole ilmselt ühegi ministri kabinetis.
Miks siis eksam? Aga sellepärast, et see on üks väheseid ameteid, kus saab täna pukki ilma vastava ettevalmistuseta või koolituseta. Tegelik pilt aga näitab, et juhtimiseks jääb väheseks, kui sul on vaid muusikaline või juriidiline kõrgharidus. Juhina võid sa sellest haridusest hoolimata olla saamatu ning rumal. Probleem tekib, kui inimesed tüüri juures kompenseerivad oma oskamatust olla liidrid lollikindla ja järjepideva aktiivsusega. Duracelli jänese kombel lahmivad lihtsalt sihitult ringi oma vastutuse alas. ET aga aku on piisavalt kauakestev, siis kahju muudkui külvatakse.
Seega konkreetne ettepanek. Peale kevadisi valimisi on uue valitsuse ministrid kohustatud läbima vähemalt baastaseme juhtimise - , suhtlemise- ja esinemise koolitused ning tegema ministri eksami. Me ju ei istuks rongi, kui teaksime, et selle juht pole vastavatel kursustel käinud.
Riigijuhte usaldame aga kahjuks pimesi. Aeg on see asi lõpetada.

Laulev streik

Soomes streigitakse, Prantsusmaal streigitakse, Saksamaal streigitakse. Nimekiri pole lõplik ja suletud. Valgevenes ei streigita. Saaks, aga on ohtlik elule ja tervisele. Meil streigitakse vahel ka. Vähemalt üritatakse. Välja tuleb aga nagu alati. Tegelikult ei tulegi välja. Need inimesed, keda õnnestub plakatite alla kokku saada, ei suuda kahjuks mõjutada oluliselt protsesse, mis on juba ära otsustatud. Kuskil mujal ja kitsamas ringis. See on meie poliitiline kultuur või siis kultuuri puudumine. Kui minna tagasi loetletud streikide juurde, siis nende inimeste meelepaha on suunatud samade asjade vastu, millega meie siin rahulikult oleme nõustunud. Hakkab juba imelik, et äkki on meil midagi viga, et nii paindlikud ja leebed oleme. Enesetunde tõstmiseks võiksid eestlased vähemalt kordki ühe korraliku streigi teha. Et sellega palju vaeva ei peaks nägema ja ka kodurahu säiliks, siis lahendus on reklaamidest tuntud pakkumises 2 in 1. Järgmine laulupidu võiks seega kanda pealkirja – Laulev streik.

Lühinäidend „Tõstame“

Tegelased: Kansip, Klaar, Kliive
(Kansip ja Klaar istuvad laua taga. Siseneb reipalt Kliive)
KLIIVE: Tere sellid - durasellid!
KANSIP, KLAAR: (pobisedes) Tere, tere elektrijänku!
KLIIVE: Miks nii mornid? Parem tõstame …
KLAAR: (pudistades) … Jälle! Kell pole kümmegi veel.
KLIIVE: Ega ma siis sellest. Ma arvan, et on vaja tõsta …
KANSIP: Kas me nii ikka saame viie rikkama sekka …
KLAAR: … Ja mida meist siis neeeeed seal arvavad? (peaga suunavat liigutust tehes)
KANSIP: Pealegi sa ise võtsid ju tõstmise taotluse tagasi, mis nüüd siis jälle?
KLIIVE: (kannatamatult) Ega ma siis sellest. Tõstame …
KLAAR: (sekkub jõuliselt) Ei tõsta! Valimised tulevad.
(Kliive lööb käega ja lahkub)
Lõpp.

Marko Pomerants ja teised

Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Mulle meenub üks suvi, kus kamp Eesti poisse oli Leedus metsas, et teenida ausalt välja oma Nõukogude Liidu ohvitseri leitnandi pagunid. Üks nende hulgast oli ka Marko Pomerants. Selline väga lahe kutt ja seltskonna hing. Ma ei mäleta täpselt seda, kas ta siis ka üritas luuletada, kuid ehk viinavõtmise ajal mõned temagi laused riimi läksid.
Miks ma seda lugu siin kirjutan? Olen ennegi tähele pannud asjaolu, et inimesed kes võimu juurde pääsevad kaotavad kolm asja:
1. Oma põhimõtted.
2. Sotsiaalse tundlikkuse.
3. Emotsionaalse intelligentsuse.
Ju siis neid kolme asja lihtsalt ei lähe vaja, kui ollakse riigi tüüri juures. Pigem arvan ma aga seda, et need kolm asja segavad inimesel hakkama saada selle rumaluse ja rutiiniga, mis valitseb sealses igapäeva töös.
Veelgi rohkem kinnitust sai mu veendumus sellest siis, kui olin kutsutud õiguskomisjoni istungile. Vaatasin seda kõike kõrvalt ja mul oli neist inimestest siiralt kahju. Nad pidid istuma 1,5 tundi vaikselt (sõna anti, kuid seda õigust eriti ei kasutatud v.a üks), nina all kõigil 10cm paksune seaduse eelnõu mapp (mida enamus kordagi lahti ei teinud) ning kuulama Rein Langi ja vist äsja ülikooli pingist tulnud noorte inimeste kirjeldust "majast", millel polnud ei vundamenti, ega ka selget projekti. Mõtlesin seal istudes sellele, et kui õnnelikud nad võivad olla, kui sealt lõpuks pääsevad.
Mis iseloomustab veel meie riigiinimesi? Neil enamusel olid väga väsinud ja kurnatud silmad ja lössis kehahoiak. Elle Kull oli selles osas teistega võrreldes valesse kohta sattunud. Õnneks oli tal vahepeal pikk telefonikõne ning ta ei pidanud kogu aeg seal viibima.
Sulle aga Marko (olen ju sinuga sinasõprust joonud) heatahtlik soovitus. Enne kui arvamust avaldad, kuula mitte erakonna, vaid enda sisemise laheda kuti häält ning enne uuri, mille kohta arvamust tegelikult avaldad. Ma ei usu, et sa oled selle 656 SE läbi töötanud ning uurinud nende septsialistide arvamust, kes seda seadust ise ei kirjutanud, aga teavad asjast kindlasti rohkem kui ilus tüdruk õigusteaduse diplomiga. Pigem on seadusloome pealiskaudsus sinu ja valitsuse nõrkus, mida sa lahmides väljaannete suunas täna pritsid ja seekord ei ole need read ka kahjuks riimis.

Olümpia ja ootused - meedia süüdi

Ei ole küll ilus kuulata pealt teiste inimeste juttu, kuid kui juttu aetakse valjult ja varjamata, siis on raske ka kõrvu sulgeda. Pealegi oli tegemist avaliku toitlustusasutusega ning peale minu kuulsid seda ka teised.
Milles siis asi. Käes on ju taas spordi suursündmus - olümpiamängud. Kaasaelajaid ja spordieksperte telerite ees jätkub. Mis aga kõrva hakkas oli see, et sealt laua tagant kostis igivana targutus - miks neid turiste sinna olümpiale veetakse. Jutu alus lühidalt siis selles, et näe naiste kahevõistluses (parandati küll kohe laskesuusatamiseks) oli üldse 84 osalejat ja meie tüdrukud jäid sinna teisele poole 60 kohta. Miks neid turiste sinna veetakse!
Minu mõte hakkas jooksma kahte rada pidi. Miks inimesed kasutavad selliseid kulunud väljendeid asjade kohta, milles nad ei orienteeru ning miks need kulunud väljendid siis tekivad ja mõjutavad lihtsa spordivaatleja ootuseid?
Hea oleks hakata kohe süüdistama meediat, et näe nemad nii kirjutavad ja räägivad. Sellepärast suhtuvad ka inimesed sportlastesse nüüd nii. Kuid minu vastuargument on selline. Miks siis inimesed ei võta endale omaks kõiki meedia kirjutisi ja rääkimisi? Ma väidan, et kui sellel süüdistusel meedia suunas oleks alust, siis täna ei saaks kuidagi olla K-erakond Tallinnas võimul.
Inimene võtab meedias levitatavat infot vastu selektiivselt ning kohandab selle endale sobivaks. Kõike seda, mida ta aga vastu võtta ei soovi, ta blokeerib kas siis teadlikult või alateadlikult.
Nii et edaspidi kõigile meediale näpuga vehkijatele üks proovitest - niikaua, kui K-erakond on Tallinnas võimul, et maksa küll meediat selles suudistada ja ka kõiges selles, mis Eesti riigis juhtub. K-erakond ja mõned ministrid võiksid ka seda meeles pidada. Meedia on pigem peegli eest teile. On ju vana tõde, et enamus inimesi hommikul peeglisse vaadates hakkavad otsima, mis neile ei meeldi endas, kui seda, et mis hästi on. Kui ikka on silmad paistes, siis pole peegel süüdi.
Mis aga puudutab turistidesse olümpiamängudel, siis neid peab olema nii rajal kui raja ääres, muidu ei saa üks neist kunagi olla olümpiavõitja. Väike ülesanne selle teksti lugejatele. Otsige ülesse millistel kohtadel on olnud oma esimestel olümpiamängudel meie sangarid, kahekordsed olümpiavõitjad Kristina ja Andrus.
Häid olümpiaelamusi müütide purustamise taustal!

Peetri külas lumevangis

Eile õhtul justkui halba ette aimates tõin lumelabida tuppa. Nii igaks juhuks. Oli peas ka mõte, et kui lumi ukse nii kinni tuiskab, et seda lahti lükata ei saa, siis teise korruse aknast ikka annab ennast välja kaevata. Kõrguse pärast pole vaja muretseda, sest hanged ja kokku lükatud lumi on räästast vaid 1,5 meetri kaugusel.
Lumi oligi öösel oma töö teinud. Ukse sain küll ilusasti lahti, kuid labidas kulus edasiliikumiseks siiski ära. Kuid rõõm oli üürike, sest kõik ümberkaudsed teed, kuhu silm ulatus, oli seisvaid autosid täis. Kui ma seda lugu kirjutan, on möödunud 2 tundi ning seis endine. Kuhu silm seletab on autod, nad küll liiguvad, kuid läbivad 500 m umbes 45 minutiga ehk teisisõnu seisavad endiselt.
Juhtub ka palju huvitavat selles autode rivis. Just istus autosse naisterahvas, kes liitus 30 minutit hiljem oma kaaslasega. Viimane võttis aegsasti koha sisse autode elavas järjekorras. Naisterahval lumest täna kasu sees. Sai rahulikult ehk kohvi joomise lõpetada või jõudis kodus hommikuse seebika lõpuni vaadata :)See, et juhid vahepeal auto kõrval suitsu tegemas käivad on juba tavaline pilt.
Täna on tõeline lumepüha. Alati on midagi head iga asja juures. Nimelt hetkel saan kogeda, kas kodukontroris töötamine on ikka võimalik ning kas see mulle sobib.
Teen nüüd tööd ning vaatan aeg ajalt aknast välja, millal autode meri kahanema hakkab.
Lund hakkas jälle sadama. Labida tuppa toomisest on varsti vist juba vähe kasu, vaja läheks sahka.

Sungha Jung - laps teiselt planeedilt

Aeg ajalt meeldib mulle otsida internetist kitarri harjutusi või -lugude noote, mida siis üksinda suletud ruumis õppida ja tinistada. Suletud ruum lihtsalt sellepärast, et siis minu eksperimendid ei sega teiste elanike igapäevast elu.
Täna olles järjekordsel avastusretkel, sattusin ma YouTube's ühe kitaarripoisi esituste peale, mida jäin pikaks ajaks kuulama. Lihtsalt vaatad ja vaatad. Seepeale tekkis tahtmine tema kitarrimängimise oskust kuulutada kõigile.
Nüüd ma siis seda teen. Tema video leiate sellelt aadressilt:
http://www.youtube.com/watch?v=vS0QjEeNYpM&feature=related
Kindlasti kuulake/vaadake tema teisi lugusid ka, nii saab rohkem kinnitust sellele, et tegemist ei ole tavalise poisiga. Pealkirjas kasutatud väide pärineb ühe kommentaari tõlgendusest, mis tema kohta oli ühe loo juurde kirjutatud.
Sellised inimesed panevad lihtsalt silmad särama ning uskuma, et kõik siin elus on võimalik.

Päevalause

"Õnn soosib neid, kellel on vaim valmis."
- Luis Pasteur

Avalik vastus Hando Sinisalule

Mulle meeldivad inimesed. Just sellepärast, et nad on erinevad ja erinevad on nende mõtted ning arusaamised. Kui lihtsustades öelda, siis inimesed loovad asjadele, nähtustele jms tähendusi ning nende tähenduste erinev tõlgendamine ongi inimeste erinevate arvamuste üks põhjuseid. Kuid enne tähenduse loomist on alati hea ka uurida, mille kohta tahetakse oma nägemus kujundada. Kas seda tahetakse teha pealiskaudselt või siis tahetakse saada sügavamalt aru - mis, miks, ja kuidas asi on.
Allpool lisatud Hando Sinisalu arvamus on pehmelt öeldes täielik pealiskaudsus ja viitab pigem isiku laiskusele silmi lahti teha märkamaks, et puu, mis tema lapsepõlves oli pisike, on nüüd suureks kasvanud. Veelgi enam. Täna puu ei vaevle enam päikesepuuduse ega toitainete vähesuse käes. Ta on kasvatanud endale juurde suured ja tugevad oksad. See, et üks aednik ei osanud õigesti puu eest hoolitseda, ei tähenda veel puu jaoks identiteedikriisi jätkumist uue aedniku käe all. Aavo Koka käe läbi sai Hando kidur puu palju rammu ja väetist ning ka tänaste aednike hoole all on näha, et sel kevadel see puu läheb teistest varem õide. Mission possible!
Selguse mõttes siinkohal Hando Sinisalu loodud tähendus Päevalehe kohta.
Hando Sinisalu kirjutab Facebookis:
Kui 1996.a. Päevalehte tööle läksin, oli üks esimesi töid EPLi koha leidmine päikese all. Viie aasta jooksul sai proovitud olla Tallinna leht, moodne leht, edukate leht ja kvaliteetleht. Seda päris õiget kohta ei leidnudki. Huvitav on see, et täna on EPLil täpselt sama identiteedikriis, mis 14 aastat tagasi. Kas tõesti mission impossible?

Kalevil eestlasest treener - ennustus täitus

Vähem kui poolteist aastat tagasi kirjutasin ühes oma kolumnis, et Kalevil on kahe aasta pärast eestlasest treener ning soovitasin otsida klubile hoopis manager välismaalt. Eilsetele uudistele tuginedes on ennustus täitunud. Kuni hooaja lõpuni on Kalev/Cramo peatreener Alar Varrak.
Samas jään ka täna endale kindlaks, et üks Eesti meeskond võidaks palju, kui klubi ettevõtmist juhiks kogemustega spordimanager. Eestis ei ole kunagi ega õpetata ka täna kuskil erialana nn spordijuhtimist.
Minu arvamus on, et selle hooaja Kalev/Cramo ebaedu olulisem põhjus on pigem kehv klubi juhtimine kui treeneritöö. Muidugi leiab alati argumente, miks just nii on läinud nagu läinud on. Uuring näitab, et 85% inimestest hakkab esmalt arutama ning põhjendama, miks just nii läinud on ja miks midagi teha ei saa ning ainult 15% inimestest hakkab otsima lahendusi või inimesi, kes oskaksid tekkinud olukorda lahendada. Edukad inimesed kuuluvad tavaliselt selle 15% hulka.
Palju õnne Alarile aga igal juhul!

Vaheta oma nimi ära!

Mulle on kunagi öeldud, et inimese nimi on tema jaoks kõige olulisem ja tähtsam asi. Seepärast ei tohi sa kunagi eksida, kui kedagi nimepidi kutsud. Minul on nimede peale väga halb mälu ja olen olnud korduvalt olukorras, kui olen sunnitud kellegagi kõneledes kasutama tema nime asemel asesõna sina, kui olen pöördunud inimese poole. Väga ebamugav tunne kaasneb sellega.
Jälgides arvamusi ja kommentaare, mida avaldatakse epl onlines ID kaardiga arvamuse kirjutamise kohta, tekib mul tunne, et inimestel ei olegi tema nimi enam oluline. Pidu minu õuel! :)
Kui me ei julge enda nime alt arvamust avaldada ja selleks on vaja anonüümsust või varjunime, siis on ikka hull lugu küll. Kas need inimesed siis reaalses elus kannavad kogu aeg maski või ongi vait, et oma mina varjata. No ei muuda nad ju oma keha ega nägu, kui teise inimesega räägivad või arvamust avaldavad. Siis nad suudavad oma näo ja nime alt rääkida küll. Mis põhjustab selle, et internetis tahavad nad olla näotud ja tundmatud? Mina puudumine.
Kuidas aidata teid minatuid? Lahendus on lihtne. Kuna teile ei meeldi teie pärisnimi, siis minge ja vahetage oma nimi ära ja võtke endale asemele varjunimi, millega te kommentaariumides esinete.

Kudumise ja treipinkide asemel mõtlemise õpetus

Ma olen selle aja laps, mil koolis tuli õppida nii heegeldamist kui treimist. Samas ei tulnud mul siis kunagi pähe, et tegemist on tegevusega, millega lastes vähendatakse soolist erinevust ning vabaneb sõltuvus mehe ja naise iganenud arheotüübist. Seda viimast sõna vist sel ajal eriti ei kasutatudki. Kasutusel oli lihtsalt nõukogude inimene.
Poiste ja tüdrukute "iganenud" erinevused hakkasid ühel hetkel silma ka neile, kelle kodune seksuaalne kasvatus rääkis laste leidmisest puurida pealt või kes uskusid endiselt, et soo jätkamise raske töö teeb ära sookurg. Peale kolmanda klassi lõppu kehalise kasvatuse tunnid enem ei toimunud koos ning ümberriietumine klassiruumi asemel, hakkas toimuma eraldatud spetsiaalsetes kohtades ehk tüdrukute/poiste riietusruumides. Ühel hetkel oli kõigil lastel selge, et lisaks juuste pikkuse erinevusele hakkasid erinema poistel ja tüdrukutel erinevate kehaosade suurused. Oli kadunud viimanegi võimalus, et me oleme sarnased.
Aeg on edasi läinud. Taas otsitakse põhjuse ja tagajärje seoseid, et miks ikkagi ühiskonnas on suhtumine naistesse ja meestesse erinev. Miks ei ole õiglust ning võrdsust soo vahel ja näitena tuues - miks makstakse naistele sama töö eest vähem kui meestele. Tänased seaduse tegijad näevad põhjusi koolis. Kui me õpetame tüdrukutele ja poistele sarnaseid oskuseid, siis edaspidi elus peaks vähenema naiste ja meeste vaheline erinev kohtlemine. Kas ikka väheneb?
Kes natuke rohkem on uurinud, mis inimese sees on, siis tuleb välja, et sõltub inimese hakkama saamine elus pigem tema sisemisest soolisest tasakaalust kui sellest, mis väljaspoolt peale surutakse. Kui inimesel on nii meespoolt kui naispoolt võrdselt 50:50, siis tegemist ei ole kummagi soo esindajaga. Väliselt küll, kuid mehel peab domineerima mehelik pool ning naisel naiselik pool, et elus hakkama saada. Vastaspoole olemasolu on aga eriti oluline, et ta õige sugu saaks maksimaalselt välja areneda.
Treipinkidega ning kudumisvarrastega seda tasakaalu ei mõjuta. Selleks on vaja õpetada juba koolis lapsed mõtlema, rääkima ja kuulama. Need kolm esmapilgul lihtsana tunduvat asja on suures osas inimestele elus kättesaamatud. Kui aga seda osata, siis ei usu ma iial, et naine või mees tunneks ennast kuidagi teisejärgulisena või ebavõrdsena mistahes ametis või olukorras.