Eile õhtul justkui halba ette aimates tõin lumelabida tuppa. Nii igaks juhuks. Oli peas ka mõte, et kui lumi ukse nii kinni tuiskab, et seda lahti lükata ei saa, siis teise korruse aknast ikka annab ennast välja kaevata. Kõrguse pärast pole vaja muretseda, sest hanged ja kokku lükatud lumi on räästast vaid 1,5 meetri kaugusel.
Lumi oligi öösel oma töö teinud. Ukse sain küll ilusasti lahti, kuid labidas kulus edasiliikumiseks siiski ära. Kuid rõõm oli üürike, sest kõik ümberkaudsed teed, kuhu silm ulatus, oli seisvaid autosid täis. Kui ma seda lugu kirjutan, on möödunud 2 tundi ning seis endine. Kuhu silm seletab on autod, nad küll liiguvad, kuid läbivad 500 m umbes 45 minutiga ehk teisisõnu seisavad endiselt.
Juhtub ka palju huvitavat selles autode rivis. Just istus autosse naisterahvas, kes liitus 30 minutit hiljem oma kaaslasega. Viimane võttis aegsasti koha sisse autode elavas järjekorras. Naisterahval lumest täna kasu sees. Sai rahulikult ehk kohvi joomise lõpetada või jõudis kodus hommikuse seebika lõpuni vaadata :)See, et juhid vahepeal auto kõrval suitsu tegemas käivad on juba tavaline pilt.
Täna on tõeline lumepüha. Alati on midagi head iga asja juures. Nimelt hetkel saan kogeda, kas kodukontroris töötamine on ikka võimalik ning kas see mulle sobib.
Teen nüüd tööd ning vaatan aeg ajalt aknast välja, millal autode meri kahanema hakkab.
Lund hakkas jälle sadama. Labida tuppa toomisest on varsti vist juba vähe kasu, vaja läheks sahka.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment