Töötaja oma arvamus

Töötaja läheb juhi kabinetti oma arvamusega ja välja tuleb õige arvamusega.
See tuntud lause töötab mõtteviisina inimeste peas paljudes ettevõtetes. Tegelikult võib selles asutuses olla väga hea ning arvestav juht, kuid juhi ja alluva traditsiooniline rollde vastandamine, ei lase töötajal sellest mõttest lahti lasta. Sellist rolli kaitset vajab isegi töötaja rohkem kui juht. Juht peab vastutama nagunii, kuid töötajal on kerge selle lause taha oma vastutus ära peita.
Tulge selle varjust välja ning mõelgem hoopis nii -
Töötaja läheb juhi kabinetti oma arvamusega ja välja tuleb ainult juht ...

Päeva lause

"Millal iganes inimesed hakkavad rääkima ilmast, tean ma, et nad tegelikult tahavad rääkida millegist muust"
- Oscar Wilde

Elamine on uste avamine 2

Elus tuleb tugev olla, et mitte haiget saada. Me kardame haiget saada, sest me ei leia õigel hetkel ülesse endas seda ust, mis aitaks meil vastu seista haiget saamisele. Kuid mida tugevamad me oleme, seda kindlamaks me ehitame müüri meie tunnete ja uste vahele, mille taga on pääsetee. Me teeme õige ukse leidmise veelgi raskemaks, sest meie tugevus surub maha ka armastuse tunde. Me kardame olla need kes me oleme, sest selleks tuleb endas uksi avada ning me ei tea kunagi, mis selle ukse taga on ja kuidas me uues ja ebakindlas ruumis ennast tunneksime. Me ei tea, kes seal ruumis on. Samas aga me teame, et paigalseis on elus tagasiminek ja kord võime sattuda sundseisu, et me peame avama esimese ettejuhtuva ukse enda sees, et edasi liikuda. Siis pole meil enam aega seda õiget ust otsida. Juhuslikkusel on alati võit ja kaotus võrdse panusega. Taas peame siis olema tugevad, et jõuga liikuda järgmise ukseni, lootes, et see on õige. Kuid on ka teine tee uste avamiseks ja enda avastamiseks, see on uste avamine julguse ja tegutsemise võtmeid kasutades. Kõik, mis ma siin elus teen, teen õigesti, sest see on minu elu ja ainult mina saan seda elu elada. Keegi ei saa minu uksi avada ja ruume avastada minu eest. Kas meil on piisavalt aega julguse ja tahte kogumiseks? Elu alguses tundub, et aega on piisavalt. Elu ju ees. Samas me näeme, et me kunagi ei tea, kui pikk on meie elu, seega oleks rumal ka ühelainsamal ilusal päeval, mis on täis niipalju võimalusi elada enda elu, niisama looja lasta ja oodata paremaid aegu, mil enda elu elada. Iga muutus on raske nii positiivne kui negatiivne, kuid neil on üks suur ühine võime. Ainult muutus viib meid elus edasi. Nagu me teame, kõik see, mis on korduv ja ei erine eelnenust, ei anna võimalust uue tekkeks. Loov inimene on muutuv inimene. Neli olulist märksõna, et avastada ennast - armastada, olla julge, tahta, tegutseda.

Elamine on uste avamine 1

Inimesel on palju erinevadi koridore ja ruume enda sees. Mõni on aja jooksul kola täis kuhjatud, mõnda ruumi ei saa inimene oma eluajal üldse sisse. Kui palju meis on neid ruume, mis tühjust täis? Kui palju on neid ruume, mille ukse taha me ei julge piiluda. Inimene on justkui ilmatu suur arvuti, väga paljude programmide ja funktsioonidega. See on nii suur, et enamus inimesi ei õpi enda juures selle lühikese elu jooksul ei rohkemat, kui näiteks arvutil ainult ühe näpuga klaviatuuril kirja tippima. Kuid meis on ka nähtamatud ruumid, mida ei olegi võimalik muud moodi avastada, kui peab sündima mingi ime või mängu tuleb maagia. Üks maagia liike on siiski inimesele teada - see on armastus, mis igakord annab võimaluse inimesele ennast uuesti ja uuesti avastada ning avab üha uusi uksi enda sees. Inimene siiski pole masin või ehitis, ta on midagi enamat, seega paljud uksed ei ole suletud lukkude ja võtmetega vaid tunnetega ja emotsioonidega, näiteks nagu hirm, viha, ebakindlus, lootusetus jne. Elu õppimine on endas uste avamine, sest kõik vajalik eluks on meie sees olemas. Meie ülesanne on see leida ülesse ning õppida seda kasutama - tegutsedes, mitte rääkides.
...järgneb

Päeva lause

"Me ei julge riskida mitte sellepärast, et asjad oleksid rasked, vaid need on rasked sellepärast, et me ei julge riskida"
- Seneca

Kuidas ennast tundma õppida?

Harjutus: Empaatiavõime arendamiseks ja enda tundma õppimiseks.
Pühenda iga tööpäeva lõpus 1 minut enda tööde/tegemiste analüüsiks.
Toimi järgmiselt: kujuta ennast ühe kolleegi rolli ning vaata läbi tema silmade tagasi oma tööpäeva tegemistele. Mida tema nägi sind tegemas, mis ta sellest võiks arvata ja mõelda. Vali iga päev erinev inimene, kelle silmade läbi sa enda töid ja tegemisi analüüsid. Aeg ajalt võib valida ka inimesi, kes ei ole otseselt su osakonnast vaid kolleegid ettevõttest (juhid). Kirjuta olulised tähelepanekud enda kohta ülesse ja võrdle neid nädalate kaupa. Milliseid erinevusi ja muutusi märkad?

Miks ma tööl käin?

Aeg ajalt hommikul ärgates keerleb mul peas just selline küsimus. Julgen arvata, et ma pole ses suhtes eriline inimene ning sarnaseid mõttekaaslasi on lugejategi hulgas. Miks see küsimus esile tuleb või millega see seoses on, ei oska endale esimesel hetkel vastata. Tekib raamatutarkustest ammutatud mõte – stress. Kas jälle? Rahunedes üritan leida , mida ma tegelikult selle sõnaga stress endale tahan öelda. Otsin laiendit. Leian et kõik on rutiinne ning kadunud on kirg töö tegemise vastu. Miks mitte? Selles võibki tõde peituda. Aga miks siis kaob kirg? Põhjus ehk peitub suutmatuses oma emotsioone pikaajaliselt juhtida ja tekib kriis. Erinevad emotsionaalsed seisundid annavad meile kire kadumisest varakult märku, kuid kas meil on aega siis neid tähele panna. Töötegemise tuhinas hakkan tavaliselt endale mõtlema ja põhjuste üle arutlema alles siis, kui asi enam nii ei lähe nagu tahaksin. Märku kire kadumisest annavad mulle väsimus (ka peale puhkepäeva), töö juures tunnen et asjad jooksevad tupikusse – asjad ei edene, tekib soov olla teistsugune või ennast muuta, tööülesannete täitmisel vajaminevad nõudmised lähevad vastuollu minu tõekspidamistega või peas keerleb mõte – parema meelega töötaksin kuskil mujal, kus pole sellist pinget ja minu panust hinnatakse kõrgema rahanumbriga. Koolitustel on hakatud rääkima, et töötaja peab oskama ise ennast motiveerida ning kui sellega on lood hästi, siis ei saa kaduda ka töösse pühendumine. Neid tuleb vaid seda tegema õpetada. Kõik on siis õnnelikud, nii töötaja kui töö andja. Miks nii aga ei lähe? Väike näide. Olen alates 1997 aastat tegelenud pidevalt personali värbamisega. Põhiliselt müügiinimeste ja müügijuhtide otsimisega. Puht töö iseloomu tõttu peaksid just selle valdkonna inimesed olema tugeva enesemotivatsiooniga ning töösse pühendumisega. Keegi ei pääse töölevõtuvestlusel küsimusest, mis sind töö tegemise juures motiveerib. Üht müüjat peab panema tulemuslikult tööd tegema komisjonitasu e raha. Paraku ei julgeta rahast aga teha enda jaoks peamist motivaatorit. Äkki hakatakse mind pidama kalgiks materialistiks. Kui müügitöös raha pole motivaator, siis kus veel. Selle asemel tõstetakse esile teisejärgulised väärtused – hea kollektiiv, töötingimused, võimalus areneda (eriti konkreetne väärtus !!!). Need on olulised, kuid sellest ei teki veel kirge töö vastu. Äärmisel juhul on tegemist kirega töö tegemise protsessi vastu. Kindlasti on elukutseid, kus raha teenimine ei ole esikohal, kuid ka mitte väga kaugel sellest. Miks sellise näite tõin? Arvan, et eelkõige tuleb olla aus enda vajaduste ja motivaatorite suhtes. Julge neist oma tööandjaga rääkida. Olen veendunud, et varem või hiljem hakkavad valed tulema päevavalgele ja me ei saa ennast lõppmatuseni petta.
Kutsun ülesse olema enda ja oma tööandjale vastu aus ning julgelt andma aru – miks ma tööl käin.

Päeva lause

Kui te suudate pead mitte kaotada, kui kõik teie ümber kaotavad pea, siis te pole asjast aru saanud.
- Murphy seadus

Päeva lause

"Me pole veel midagi teinud, aga kõik ideed on juba otsas"
– Homer Simpson

Täna pole minu päev

Ühel ilusal kevadpäeval tegi Margit avalduse: “ Täna pole minu päev”. Tööstressis eestlase kõrvadele oli see kindel info, et ju siis asjad ei lähe täna nii, nagu ta sooviks. Mis siis teha, kui sulle tundub, et täna pole sinu päev?
Võiksime abi otsida erinevatest eneseabi raamatutest, kus on mitmes võimalikus variandis lehekülgede kaupa erinevaid õpetusi, kuidas stressist või rutiinist vabaneda. Loed ilusti raamatu läbi ja kõik tundub nii loogiline ja lihtne, et ainuke stress, mis jääma peaks on see, et kuidas ma siis ise selle peale ei tulnud.
Pannes raamatu käest, on aga meeleolu muutused väga visad tulema. Miks? Olen ise kogenud, et kõige raskem asi elus on enda juhtimine. Targad mehed on end isegi kindlustanud selle vastu lausega, et käituge minu sõnade, mitte minu tegude järgi.
Jääb endiselt küsimus, mida siis ikkagi teha, kui stress või rutiin vaevab?
Lugesin nädalavahetusel raamatut, kus juhtimises toimuvaid protsesse võrreldi loodusteadustega. Sealt sain ma sellise mõtte, et võib olla on meie raskete mõtete põhjuseks ühekülgsus. Me näeme asju, mida me tahame näha. Kuna asjad muutuvad meie jaoks alles siis nähtavaks, kui me hakkame neid vaatlema, siis selliselt me erinevaid asju oma ellu kutsumegi. Enne seda ei oleks neid meie jaoks nagu olemaski. Minu arust on nii ka stressi ja rutiiniga. Järelikult, kui tahame neist vabaks saada, siis jätame nendega tegelemise ja asendame selle tegevuse nende meeldivate asjade vaatlemisega, mis meile rõõmu valmistavad. Asjade vaatlemise juures on reegel, et kui keskendume ühele või vähestele, siis me märkame/õpime tegelikult vähe, võrreldes nende asjade ja võimalustega, mis meil samal ajal vaatlemata jääb. Nähes seega tööpäeval ennast sasipuntras ja tüdinuna, me jätame märkamata, kui palju meie ümber on head ja rõõmu. Seda, mis tegelikult on meile omane. Millest meie rõõm koosneb? Meil kõigil on omad lemmikasjad ja tegevused, mis igal päeval meile rõõmu võiksid pakkuda. On see siis kaastöötaja kallal nokkimine, šokolaadi söömine, keelega ninaotsa puudutamine või niisama lemmikloo ümisemine.
Kui teil peaks kunagi pähe tulema mõte, et täna pole minu päev, siis istuge lihtsalt korraks maha ning vaadelge ja mõelge asjade üle, mida te hetkel ei märka, kuid mis on sama lähedal teile kui stress ja rutiin. Kui need ülesse leiate, siis hakake neid vaatlema ja te võite kindlad olla, et vaatlemise reegel hakkab kehtima – tänane päev muutub teie päevaks.

Psühhodraama inimeste juhtimises

Kui ma asusin kuus aastat tagasi õppima psühhodraamat, siis ei teadnud ma, kuidas see päriselt mu elu mõjutab või muudab. Täna olen targem. Kindel on see, et Jacob Levi Moreno poolt üle kaheksakümne aasta tagasi loodud psühhodraama, ei ole ainult grupipsühhoteraapia. Tänaseks on sellel teraapia vormil palju laiem tähendus ja kasutamise spekter. Nii nagu psühhodraama tehnikaid ja metoodikat kasutatakse tänapäeval teistes teraapia liikides, nii on psühhodraama tehnikate ja põhimõtete rakendamine võimalik ka äris, minu kogemuse põhjal siis inimeste juhtimises. Inimeste juhtimine ei ole midagi muud kui rollide juhtimine. Suur osa meie igapäevasest elust käib stsenaariumide järgi nagu näidendis. Me võtame endale rolle ning meile antakse rolle. Psühhodraama rakendamine inimeste juhtimises eeldab siiski vastavat ettevalmistust ning kogemust, kuna psühhodraama tehnikate kasutamisel läheme igapäeva juhtimisoskuste kasutamisel inimese suhtes sügavamale ning seetõttu suureneb juhil ka vastutus.
Kiire elutempo juures me vajame vahel aega, et seisatuda ning mõelda, millised on meie olulised rollid siin elus. Kui me tunneme, et meil ei lähe hästi, oleme sattunud oma rollidega vastuollu ja vajame teiste tuge, siis miks mitte otsida abi psühhodraamast, mida Moreno on nimetanud tõelise tervenemise loomulikuks meetodiks.

Algus

All the world`s a stage,
And all the men and woman merely players:
They have their exits, and their entrances;
And one man in his time plays many parts…
(Shakespeare: As You Like It, Act 2, Scene 7)