Päeva lause

"Rumal oleks täna teha asju, mida võib homme teha"
- filmist "Riia kaitsjad"

Tallinna linnavalitsuse patune silmavaade

Oliver Sacks kirjeldab oma raamatus "Mees, kes pidas oma naist kübaraks" raskekujulise retseptiivse või globaalse afaasiaga patsiente, kes vaatavad televiisorist presidendi kõnet ja rõkkavad naerust.
Tegemist on siis inimestega, kes ei suuda aru saada sõnadest, kuid üldise arvamuse kohaselt nad siiski saavad aru suuremast osast jutust, kui nende poole pöörduda loomulikult. Nende afaasia ilmneb siis, kui keegi hakkab käituma ja kõnelema ebaloomulikult. Kuna kõne ei koosne ainult sõnadest, siis afaasiahaigetel on eriline peen taju hääle tooni, selle sügavuse ja varjude suhtes. Seega mõistavad nad kõneleja tegelikku emotsionaalset väljendust isegi siis, kui nad sõnadest aru ei saa. Sellepärast ei ole võimalik afaasiahaigetele valetada.
Need inimesed saavad vääramatu täpsusega aru, mis täielikult, spontaanselt ja tahtmatult väljendub inimeste sõnade taga ja mida pole võimalik teeselda ega võltsida. Seda kirjeldatakse nähtusega - "Suu võib valetada, kuid nägu räägib tõtt."
Sellepärast nad kõht kõveras presidendi kõnet vaatasidki.
Sarnane pilt kujuneks televiisori ees ka siis, kui need samad patsiendid vaataksid Tallinna linnavalitsuse pressikonverentse.
Mind ei huvita poliitika, mind huvitavad inimesed. Kuna elan Tallinnas, siis huvitavad mind ka Tallinna linnavalitsejad. Kurb on vaadata inimesi, kelle silmad on patused ning kelle sõnad ja mõtted ei lähe kokku. Selleks ei pea olema ajukahjustusega inimene, et seda näha Tallinna linnavalitsuse puhul. Kahju kohe nendest kahestunud inimestest.
Ent see on ikka nii olnud, et meie normaalsed inimesed, kannustatuna soovist end lollitada lasta, lasemegi end tegelikult hästi haneks tõmmata. Populus vult decipi, ergo decipiatur (Rahvas tahab, et teda tüssatakse, eks tüssakem siis) - nii peaks kõlama Tallinna linnavalitsuse eelarve nimi. Hetkel on aga sõnad võltsi tooniga osavalt paari pandud - „Tallinn hoolib ikka”.

Päeva lause

Elutarkus tekib tegutsedes, mitte jutustades.
- Epictetuse mõttetera

Kui ma enam ei viitsi

Ikka ja jälle kulutame me aega ja raha sellele, et lahendada küsimust, kuidas ennast töörutiinist päästa ning kuidas ennast siis motiveerida, sest keegi teine seda ju minu eest tegema ei hakka. Lihtne oleks ennast ja teisi motiveerida, kui me teaksime, millised on meie ja teiste liikumapanevad motiivid, kes me sellised oleme?
Miks on motiveerimine siis meie jaoks üks keerulisemaid ülesandeid:
- sageli me ei oskagi määratleda oma tegutsemise motivatsiooni ja motiive;
- vahel me ei teagi, millised motiivid meil aktualiseeruvad;
- sageli räägime tegutsemise motiividest, mida tahetakse kuulda;
- esitame motiivina selle, mida me u s u m e olevat motiiviks;
- me lihtsalt ei taha oma motiive paljastada ja varjame neid.
Ehk aitab sind natuke, kui mõtled sellistele asjadele:
Kas ma tean kes ma olen? - Et ennast motiveerida, tuleb esmalt õppida ennast tundma. Kui hästi sa enda vajadusi tunned?
Miks mind motiveerivad kord ühed ja siis teised asjad? – Meie vajaduste vaheldumine või rahuldamine muudab taas ja taas meie motiveeritust. Kas sa tead, mis sind sinu tänase töö juures kõige rohkem rõõmu valmistab?
Kas raha on see, mis mind motiveerib? – Raha on vahend mingi tarbe rahuldamiseks. Kui palju ja milleks sul on raha vaja tegelikult?
Kui tahan teisi innustada, siis mida ma pean tegema? – Teisi inimesi saab aidata ja innustada siis kui sa ennast tunned, oled tasakaalus ja oled ise innustunud. Kas sa oled sisemiselt tasakaalus ning innustunud oma tööst ja eraelust?
Kuidas saada inimeseks, kelle järgi inimesed koonduksid ja kes neid innustaks? – Elutark inimene suudab teisi innustada. Kas sa tegeled pidevalt enda arendamisega nii juhina kui inimesena?
Kui mõnele küsimusele oli raske vastata, siis ei ole muud, kui uuri see enda jaoks välja. Vastused on tegelikult sinu sees olemas ning sul tuleb lihtsalt endaga avameelselt kõneleda. Nii lihtne see ongi. Soovitan sul arutada valjusti (parem, kui kedagi ümber ei ole, sest nii väldid asjatuid seletamisi, et mis teed :), siis kasutad sa rohkem meeli, mis annab alati parema tulemuse, kui sul on mõni asi lahendada.
Edu!

Hüpnoos on turvaline ja tervislik nähtus

Hüpnoos sarnaneb suuresti unistamisega. Unistades viite oma teadvuse alla alfa- sagedusele, tegeledes fantaasiatega. Kogu selle aja vältel olete kõigest teadlik, kuid jääte ometi välistest segajatest mõjutamata. Unistamine on täiesti normaalne, turvaline ja tervislik nähtus, millega me tegeleme aeg-ajalt kõik. Mõnikord on unistus niivõrd intensiivne ning eesmärgile orienteeritud, et inimene teostab selle. Tavaliselt juhtub see spontaanselt ja ettekavatsematult.
Hüpnoos on tehnika, mis võimaldab teil saavutada teadvuse muutunud seisundi – unistamise seisundi – tahtlikult ja suunata oma tähelepanu kindlatele eesmärkidele, et need teostada. Nagu unistamine on ka hüpnoos täiesti normaalne, turvaline ja tervislik nähtus. Nii hüpnoosi kui ka unistamise korral olete te teadvusel, kuid siiski välistest segajatest mõjutamata. Nii unistades kui hüpnoosi all kohandub teie meel alfa-sagedusega – vahe seisneb vaid selles, et hüpnoosis on tähelepanu suunatud teatud kasutoovatele eesmärkidele, mida te soovite saavutada, aga mitte fantaasiatele. Teadvus ei võta hästi vastu sisendusi. Enamasti kasutatakse seda meelt mõtlemisel, arutamisel ja selliste asjade liikumapanemiseks, millega ta on juba tuttav. Alateadvus seevastu on nagu sõnakuulelik ori. Ta ei mõtle ega arutle. Ta reageerib käskudele. Alateadvus ei mõista hea ja halva sisenduse vahelist erinevust. Alateadvus üksnes võtab pakutava informatsiooni vastu ja tegutseb siis vastavalt sellele. Siin peitubki hüpnoosi väärtus ja jõud.Alateadvus teatab teadvusele uue informatsiooni olemasolust, mille suhtes tuleb tegutsema hakata. Teadvusele meeldib juba olemasolevaga tegeleda, nii et ta võtab selles osas midagi ette. Seega hüpnoos toimib ja küllaltki hästi.
Hüpnodraama on psühhodraama alaliik, kus kasutatakse inimesega tegelemise käigus hüpnoosi. Selline kombineeritud vorm on eriti tõhus metoodika iseendaga tegelemisel. Hüpnoos aitab teil suitsetamisest loobuda, dieeti pidada, enesehinnangut tõsta, foobiatest ja hirmudest jagu saada, mälu parandada, valu ohjeldada ja ravida – võimaluste nimekiri on lõputu. Hüpnodraamat saab kasutada grupis või individuaalselt. Kellel tekkis huvi tulla ja proovida või kes tahavad oma elu muuta tasakaalukamaks või väärtuslikumaks, siis võite oma soovist teada anda meile -mv@meditvision.ee

Kuidas Pärnu kuusk tööd annab

Seisin reedel Pärnu teatri ees ja vaatasin ilusat ja uhket jõulupuud. Vaatasin, mõtlesin, kuid ei suutnud kuidagi leida arukat põhjust, miks on Pärnu kuusk sel aastal pandud keset parkimisplatsi. Kogu mu erinevad hüpoteesid jooksid liiva sel hetkel, kui hakkasin linnainimese kasust seda vaagima. Kuusk keset parkivaid autosid on pidev oht kõigile, kes tahavad sinna lähedale minna. Eriti on ju lapsed sinna oodatud. Palju õnne kõigile emmedele-issidele seal autode vahel olla. Või oli hoopis loogika see, et silmadega vaadatakse ja ei ole ühti vaja sinna lähedale minna. Või siis oleme harjunud autoratastega mereni sõitma, mis see kuuse juures siis autoga käia enam pole.
Hea küll. Arvatavasti jõulude ja uusaasta ajal ei lubata seal parkida. Taas linnlaste suhtes halb otsus. Keegi peab sinna eelmisel õhtul panema parkimist keelavad liiklusmärgid, siis keegi peab selle täitmist jälgima ning vedama ära autod, mis seda rikuvad. Edasi tuleb need märgid järgmisel päeval ära koristada jne. Ikka linnarahva raha eest. Kui aga rohkem rahvast peaks sinna kogunema, siis ei mahu nad mujale, kui kõrvalolevale sõiduteele, mis tähendab, et turvalisuse huvides tuleks ka selleks ajaks liiklus ümber suunata. Taas saavad mõned inimesed lisatööd teha ja uut rakendust igapäevasele tööle. Kindel on see, Pärnu jõulupuu annab sellel aastal tööd. Ehk on see suvepealinna uus tööpoliitika?
Ise küll kaldun arvama, et asukoha määramisel oli ainuke argument see, et kui bussijaama poolt autoga või bussiga tulla, siis on kuusk juba kaugele näha. Aga millise hinnaga pärnaka jaoks?

Päeva lause

Vahel ei olegi muud vaja, kui teadmist, et keegi on su peale mõelnud.

Päeva lause

“Armastust ei saa osta. Armastus kas elab inimeses või elab inimene väljaspool armastust.”
- Lennart Meri

Üks tee kulla avastamiseks

Alkeemiat harrastati juba tuhandete aastate eest. See oli üks esoteerilisi valdkondi vanadel egiptlastel, kes otsisid metallide muundumise saladusi. Hiljem panid Kreeka ja Lähis – Ida alkeemikud kirja oma visioonid igavesest kullast ning lisasid praktilised juhendid alkeemiliste laboratooriumide rajamiseks. Euroopasse levisid alkeemilised otsingud, kuidas lähtemetalli kullaks muuta, keskajal.
Alkeemia seisneb muutuses. Igaüks meist muutub – elu ise teeb seda meiega . Vanus, keskkond ja kogemused mõjutavad meid, muutes meie välimust ja maailmavaadet. Loodetavasti lõpetame me kõik oma elu veidi targemana kui alustasime. Kuid alkeemia esitab teistsuguseid nõudmisi. See on nende jaoks, kes teadlikult otsivad muutusi suuremas mastaabis – mitte muutusi muutuste pärast, vaid muutumisi vaimse kasvu pärast.
Tänapäeval on alkeemikute tarkusi hakatud rakendama iseendas kulla avastamiseks. Argipäeva alkeemia kaudu saame aimu muudatuste tegemise võimalustest omaenda elus. Võlukomponent olete teie ise. Teie olete oma elu laboratooriumi alkeemik.

Tervenemine on teekond

Psüühilisel ja füüsilisel haaval ei ole vahet, emotsionaalsed vigastused on reaalsed ja sama valulikud nagu iga teinegi haav. Me oleme osavad oma haavu varjama mitte ainult teiste, vaid ka iseenda eest. Mõlema haava ravimisel ei saa me hakkama rohu panekuga haavale või selle manustamisega. Me surume küll maha sisemise valu, kuid vigastus jääb. Kui me tahame vigastustest lahti saada, siis on hea mõte hakata kuulama oma keha - tahta ennast paremini tundma õppida, leida ülesse oma terviklikkus ja tasakaal. Siis alles algab meie rännak tegelikult. Tervenemine on teekond.

Töötaja oma arvamus

Töötaja läheb juhi kabinetti oma arvamusega ja välja tuleb õige arvamusega.
See tuntud lause töötab mõtteviisina inimeste peas paljudes ettevõtetes. Tegelikult võib selles asutuses olla väga hea ning arvestav juht, kuid juhi ja alluva traditsiooniline rollde vastandamine, ei lase töötajal sellest mõttest lahti lasta. Sellist rolli kaitset vajab isegi töötaja rohkem kui juht. Juht peab vastutama nagunii, kuid töötajal on kerge selle lause taha oma vastutus ära peita.
Tulge selle varjust välja ning mõelgem hoopis nii -
Töötaja läheb juhi kabinetti oma arvamusega ja välja tuleb ainult juht ...

Päeva lause

"Millal iganes inimesed hakkavad rääkima ilmast, tean ma, et nad tegelikult tahavad rääkida millegist muust"
- Oscar Wilde

Elamine on uste avamine 2

Elus tuleb tugev olla, et mitte haiget saada. Me kardame haiget saada, sest me ei leia õigel hetkel ülesse endas seda ust, mis aitaks meil vastu seista haiget saamisele. Kuid mida tugevamad me oleme, seda kindlamaks me ehitame müüri meie tunnete ja uste vahele, mille taga on pääsetee. Me teeme õige ukse leidmise veelgi raskemaks, sest meie tugevus surub maha ka armastuse tunde. Me kardame olla need kes me oleme, sest selleks tuleb endas uksi avada ning me ei tea kunagi, mis selle ukse taga on ja kuidas me uues ja ebakindlas ruumis ennast tunneksime. Me ei tea, kes seal ruumis on. Samas aga me teame, et paigalseis on elus tagasiminek ja kord võime sattuda sundseisu, et me peame avama esimese ettejuhtuva ukse enda sees, et edasi liikuda. Siis pole meil enam aega seda õiget ust otsida. Juhuslikkusel on alati võit ja kaotus võrdse panusega. Taas peame siis olema tugevad, et jõuga liikuda järgmise ukseni, lootes, et see on õige. Kuid on ka teine tee uste avamiseks ja enda avastamiseks, see on uste avamine julguse ja tegutsemise võtmeid kasutades. Kõik, mis ma siin elus teen, teen õigesti, sest see on minu elu ja ainult mina saan seda elu elada. Keegi ei saa minu uksi avada ja ruume avastada minu eest. Kas meil on piisavalt aega julguse ja tahte kogumiseks? Elu alguses tundub, et aega on piisavalt. Elu ju ees. Samas me näeme, et me kunagi ei tea, kui pikk on meie elu, seega oleks rumal ka ühelainsamal ilusal päeval, mis on täis niipalju võimalusi elada enda elu, niisama looja lasta ja oodata paremaid aegu, mil enda elu elada. Iga muutus on raske nii positiivne kui negatiivne, kuid neil on üks suur ühine võime. Ainult muutus viib meid elus edasi. Nagu me teame, kõik see, mis on korduv ja ei erine eelnenust, ei anna võimalust uue tekkeks. Loov inimene on muutuv inimene. Neli olulist märksõna, et avastada ennast - armastada, olla julge, tahta, tegutseda.

Elamine on uste avamine 1

Inimesel on palju erinevadi koridore ja ruume enda sees. Mõni on aja jooksul kola täis kuhjatud, mõnda ruumi ei saa inimene oma eluajal üldse sisse. Kui palju meis on neid ruume, mis tühjust täis? Kui palju on neid ruume, mille ukse taha me ei julge piiluda. Inimene on justkui ilmatu suur arvuti, väga paljude programmide ja funktsioonidega. See on nii suur, et enamus inimesi ei õpi enda juures selle lühikese elu jooksul ei rohkemat, kui näiteks arvutil ainult ühe näpuga klaviatuuril kirja tippima. Kuid meis on ka nähtamatud ruumid, mida ei olegi võimalik muud moodi avastada, kui peab sündima mingi ime või mängu tuleb maagia. Üks maagia liike on siiski inimesele teada - see on armastus, mis igakord annab võimaluse inimesele ennast uuesti ja uuesti avastada ning avab üha uusi uksi enda sees. Inimene siiski pole masin või ehitis, ta on midagi enamat, seega paljud uksed ei ole suletud lukkude ja võtmetega vaid tunnetega ja emotsioonidega, näiteks nagu hirm, viha, ebakindlus, lootusetus jne. Elu õppimine on endas uste avamine, sest kõik vajalik eluks on meie sees olemas. Meie ülesanne on see leida ülesse ning õppida seda kasutama - tegutsedes, mitte rääkides.
...järgneb

Päeva lause

"Me ei julge riskida mitte sellepärast, et asjad oleksid rasked, vaid need on rasked sellepärast, et me ei julge riskida"
- Seneca

Kuidas ennast tundma õppida?

Harjutus: Empaatiavõime arendamiseks ja enda tundma õppimiseks.
Pühenda iga tööpäeva lõpus 1 minut enda tööde/tegemiste analüüsiks.
Toimi järgmiselt: kujuta ennast ühe kolleegi rolli ning vaata läbi tema silmade tagasi oma tööpäeva tegemistele. Mida tema nägi sind tegemas, mis ta sellest võiks arvata ja mõelda. Vali iga päev erinev inimene, kelle silmade läbi sa enda töid ja tegemisi analüüsid. Aeg ajalt võib valida ka inimesi, kes ei ole otseselt su osakonnast vaid kolleegid ettevõttest (juhid). Kirjuta olulised tähelepanekud enda kohta ülesse ja võrdle neid nädalate kaupa. Milliseid erinevusi ja muutusi märkad?

Miks ma tööl käin?

Aeg ajalt hommikul ärgates keerleb mul peas just selline küsimus. Julgen arvata, et ma pole ses suhtes eriline inimene ning sarnaseid mõttekaaslasi on lugejategi hulgas. Miks see küsimus esile tuleb või millega see seoses on, ei oska endale esimesel hetkel vastata. Tekib raamatutarkustest ammutatud mõte – stress. Kas jälle? Rahunedes üritan leida , mida ma tegelikult selle sõnaga stress endale tahan öelda. Otsin laiendit. Leian et kõik on rutiinne ning kadunud on kirg töö tegemise vastu. Miks mitte? Selles võibki tõde peituda. Aga miks siis kaob kirg? Põhjus ehk peitub suutmatuses oma emotsioone pikaajaliselt juhtida ja tekib kriis. Erinevad emotsionaalsed seisundid annavad meile kire kadumisest varakult märku, kuid kas meil on aega siis neid tähele panna. Töötegemise tuhinas hakkan tavaliselt endale mõtlema ja põhjuste üle arutlema alles siis, kui asi enam nii ei lähe nagu tahaksin. Märku kire kadumisest annavad mulle väsimus (ka peale puhkepäeva), töö juures tunnen et asjad jooksevad tupikusse – asjad ei edene, tekib soov olla teistsugune või ennast muuta, tööülesannete täitmisel vajaminevad nõudmised lähevad vastuollu minu tõekspidamistega või peas keerleb mõte – parema meelega töötaksin kuskil mujal, kus pole sellist pinget ja minu panust hinnatakse kõrgema rahanumbriga. Koolitustel on hakatud rääkima, et töötaja peab oskama ise ennast motiveerida ning kui sellega on lood hästi, siis ei saa kaduda ka töösse pühendumine. Neid tuleb vaid seda tegema õpetada. Kõik on siis õnnelikud, nii töötaja kui töö andja. Miks nii aga ei lähe? Väike näide. Olen alates 1997 aastat tegelenud pidevalt personali värbamisega. Põhiliselt müügiinimeste ja müügijuhtide otsimisega. Puht töö iseloomu tõttu peaksid just selle valdkonna inimesed olema tugeva enesemotivatsiooniga ning töösse pühendumisega. Keegi ei pääse töölevõtuvestlusel küsimusest, mis sind töö tegemise juures motiveerib. Üht müüjat peab panema tulemuslikult tööd tegema komisjonitasu e raha. Paraku ei julgeta rahast aga teha enda jaoks peamist motivaatorit. Äkki hakatakse mind pidama kalgiks materialistiks. Kui müügitöös raha pole motivaator, siis kus veel. Selle asemel tõstetakse esile teisejärgulised väärtused – hea kollektiiv, töötingimused, võimalus areneda (eriti konkreetne väärtus !!!). Need on olulised, kuid sellest ei teki veel kirge töö vastu. Äärmisel juhul on tegemist kirega töö tegemise protsessi vastu. Kindlasti on elukutseid, kus raha teenimine ei ole esikohal, kuid ka mitte väga kaugel sellest. Miks sellise näite tõin? Arvan, et eelkõige tuleb olla aus enda vajaduste ja motivaatorite suhtes. Julge neist oma tööandjaga rääkida. Olen veendunud, et varem või hiljem hakkavad valed tulema päevavalgele ja me ei saa ennast lõppmatuseni petta.
Kutsun ülesse olema enda ja oma tööandjale vastu aus ning julgelt andma aru – miks ma tööl käin.

Päeva lause

Kui te suudate pead mitte kaotada, kui kõik teie ümber kaotavad pea, siis te pole asjast aru saanud.
- Murphy seadus

Päeva lause

"Me pole veel midagi teinud, aga kõik ideed on juba otsas"
– Homer Simpson

Täna pole minu päev

Ühel ilusal kevadpäeval tegi Margit avalduse: “ Täna pole minu päev”. Tööstressis eestlase kõrvadele oli see kindel info, et ju siis asjad ei lähe täna nii, nagu ta sooviks. Mis siis teha, kui sulle tundub, et täna pole sinu päev?
Võiksime abi otsida erinevatest eneseabi raamatutest, kus on mitmes võimalikus variandis lehekülgede kaupa erinevaid õpetusi, kuidas stressist või rutiinist vabaneda. Loed ilusti raamatu läbi ja kõik tundub nii loogiline ja lihtne, et ainuke stress, mis jääma peaks on see, et kuidas ma siis ise selle peale ei tulnud.
Pannes raamatu käest, on aga meeleolu muutused väga visad tulema. Miks? Olen ise kogenud, et kõige raskem asi elus on enda juhtimine. Targad mehed on end isegi kindlustanud selle vastu lausega, et käituge minu sõnade, mitte minu tegude järgi.
Jääb endiselt küsimus, mida siis ikkagi teha, kui stress või rutiin vaevab?
Lugesin nädalavahetusel raamatut, kus juhtimises toimuvaid protsesse võrreldi loodusteadustega. Sealt sain ma sellise mõtte, et võib olla on meie raskete mõtete põhjuseks ühekülgsus. Me näeme asju, mida me tahame näha. Kuna asjad muutuvad meie jaoks alles siis nähtavaks, kui me hakkame neid vaatlema, siis selliselt me erinevaid asju oma ellu kutsumegi. Enne seda ei oleks neid meie jaoks nagu olemaski. Minu arust on nii ka stressi ja rutiiniga. Järelikult, kui tahame neist vabaks saada, siis jätame nendega tegelemise ja asendame selle tegevuse nende meeldivate asjade vaatlemisega, mis meile rõõmu valmistavad. Asjade vaatlemise juures on reegel, et kui keskendume ühele või vähestele, siis me märkame/õpime tegelikult vähe, võrreldes nende asjade ja võimalustega, mis meil samal ajal vaatlemata jääb. Nähes seega tööpäeval ennast sasipuntras ja tüdinuna, me jätame märkamata, kui palju meie ümber on head ja rõõmu. Seda, mis tegelikult on meile omane. Millest meie rõõm koosneb? Meil kõigil on omad lemmikasjad ja tegevused, mis igal päeval meile rõõmu võiksid pakkuda. On see siis kaastöötaja kallal nokkimine, šokolaadi söömine, keelega ninaotsa puudutamine või niisama lemmikloo ümisemine.
Kui teil peaks kunagi pähe tulema mõte, et täna pole minu päev, siis istuge lihtsalt korraks maha ning vaadelge ja mõelge asjade üle, mida te hetkel ei märka, kuid mis on sama lähedal teile kui stress ja rutiin. Kui need ülesse leiate, siis hakake neid vaatlema ja te võite kindlad olla, et vaatlemise reegel hakkab kehtima – tänane päev muutub teie päevaks.

Psühhodraama inimeste juhtimises

Kui ma asusin kuus aastat tagasi õppima psühhodraamat, siis ei teadnud ma, kuidas see päriselt mu elu mõjutab või muudab. Täna olen targem. Kindel on see, et Jacob Levi Moreno poolt üle kaheksakümne aasta tagasi loodud psühhodraama, ei ole ainult grupipsühhoteraapia. Tänaseks on sellel teraapia vormil palju laiem tähendus ja kasutamise spekter. Nii nagu psühhodraama tehnikaid ja metoodikat kasutatakse tänapäeval teistes teraapia liikides, nii on psühhodraama tehnikate ja põhimõtete rakendamine võimalik ka äris, minu kogemuse põhjal siis inimeste juhtimises. Inimeste juhtimine ei ole midagi muud kui rollide juhtimine. Suur osa meie igapäevasest elust käib stsenaariumide järgi nagu näidendis. Me võtame endale rolle ning meile antakse rolle. Psühhodraama rakendamine inimeste juhtimises eeldab siiski vastavat ettevalmistust ning kogemust, kuna psühhodraama tehnikate kasutamisel läheme igapäeva juhtimisoskuste kasutamisel inimese suhtes sügavamale ning seetõttu suureneb juhil ka vastutus.
Kiire elutempo juures me vajame vahel aega, et seisatuda ning mõelda, millised on meie olulised rollid siin elus. Kui me tunneme, et meil ei lähe hästi, oleme sattunud oma rollidega vastuollu ja vajame teiste tuge, siis miks mitte otsida abi psühhodraamast, mida Moreno on nimetanud tõelise tervenemise loomulikuks meetodiks.

Algus

All the world`s a stage,
And all the men and woman merely players:
They have their exits, and their entrances;
And one man in his time plays many parts…
(Shakespeare: As You Like It, Act 2, Scene 7)