Inimesel on palju erinevadi koridore ja ruume enda sees. Mõni on aja jooksul kola täis kuhjatud, mõnda ruumi ei saa inimene oma eluajal üldse sisse. Kui palju meis on neid ruume, mis tühjust täis? Kui palju on neid ruume, mille ukse taha me ei julge piiluda. Inimene on justkui ilmatu suur arvuti, väga paljude programmide ja funktsioonidega. See on nii suur, et enamus inimesi ei õpi enda juures selle lühikese elu jooksul ei rohkemat, kui näiteks arvutil ainult ühe näpuga klaviatuuril kirja tippima. Kuid meis on ka nähtamatud ruumid, mida ei olegi võimalik muud moodi avastada, kui peab sündima mingi ime või mängu tuleb maagia. Üks maagia liike on siiski inimesele teada - see on armastus, mis igakord annab võimaluse inimesele ennast uuesti ja uuesti avastada ning avab üha uusi uksi enda sees. Inimene siiski pole masin või ehitis, ta on midagi enamat, seega paljud uksed ei ole suletud lukkude ja võtmetega vaid tunnetega ja emotsioonidega, näiteks nagu hirm, viha, ebakindlus, lootusetus jne. Elu õppimine on endas uste avamine, sest kõik vajalik eluks on meie sees olemas. Meie ülesanne on see leida ülesse ning õppida seda kasutama - tegutsedes, mitte rääkides.
...järgneb
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment