Oliver Sacks kirjeldab oma raamatus "Mees, kes pidas oma naist kübaraks" raskekujulise retseptiivse või globaalse afaasiaga patsiente, kes vaatavad televiisorist presidendi kõnet ja rõkkavad naerust.
Tegemist on siis inimestega, kes ei suuda aru saada sõnadest, kuid üldise arvamuse kohaselt nad siiski saavad aru suuremast osast jutust, kui nende poole pöörduda loomulikult. Nende afaasia ilmneb siis, kui keegi hakkab käituma ja kõnelema ebaloomulikult. Kuna kõne ei koosne ainult sõnadest, siis afaasiahaigetel on eriline peen taju hääle tooni, selle sügavuse ja varjude suhtes. Seega mõistavad nad kõneleja tegelikku emotsionaalset väljendust isegi siis, kui nad sõnadest aru ei saa. Sellepärast ei ole võimalik afaasiahaigetele valetada.
Need inimesed saavad vääramatu täpsusega aru, mis täielikult, spontaanselt ja tahtmatult väljendub inimeste sõnade taga ja mida pole võimalik teeselda ega võltsida. Seda kirjeldatakse nähtusega - "Suu võib valetada, kuid nägu räägib tõtt."
Sellepärast nad kõht kõveras presidendi kõnet vaatasidki.
Sarnane pilt kujuneks televiisori ees ka siis, kui need samad patsiendid vaataksid Tallinna linnavalitsuse pressikonverentse.
Mind ei huvita poliitika, mind huvitavad inimesed. Kuna elan Tallinnas, siis huvitavad mind ka Tallinna linnavalitsejad. Kurb on vaadata inimesi, kelle silmad on patused ning kelle sõnad ja mõtted ei lähe kokku. Selleks ei pea olema ajukahjustusega inimene, et seda näha Tallinna linnavalitsuse puhul. Kahju kohe nendest kahestunud inimestest.
Ent see on ikka nii olnud, et meie normaalsed inimesed, kannustatuna soovist end lollitada lasta, lasemegi end tegelikult hästi haneks tõmmata. Populus vult decipi, ergo decipiatur (Rahvas tahab, et teda tüssatakse, eks tüssakem siis) - nii peaks kõlama Tallinna linnavalitsuse eelarve nimi. Hetkel on aga sõnad võltsi tooniga osavalt paari pandud - „Tallinn hoolib ikka”.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment