Värvipimedad täiskasvanud

Sageli on tunne, et elame maailmas, kus paljud täiskasvanud ei ole kunagi lapsed olnud ning seepärast ei saa nad ka aru, kuidas lapsed õpivad.
Viru keskuse jalakäijate ülekäiguraja ees seisis täna lõuna paiku rahulikult ning rohelist tuld oodates väike tüdruk. Ta teadis väga hästi, mis tulega üle raja tohib minna ja mis tulega mitte. Kuna põles punane tuli, siis ta seisiski ja ootas, hoolimata et läheduses ei olnud tulemas ühtegi sõidukit. Kogu seda ilusat vaatepilti rikkusid värvipimedad täiskasvanud inimesed. Keda oli selle väikese ooteaja jooksul lausa 7. Nad lihtsalt ei hoolinud punasest tulest ja eeskuju andmisest ning läksid keelava tulega üle vöötraja. Üks neist oli ka keskuse turvatöötaja. Niipalju siis eeskujust ja turvalisest olemisest.
Kuhu minu mõtted seda vaadates ja rohelist tuld oodates liikusid oli see, et mida me siis imestame, et lastega juhtuvad liiklusõnnetused. Nad ju õpivad kiiresti: loll on see, kes ootab rohelist tuld - targad lähevad üle tee. Täiskasvanuks saades ei pea nad samuti liikluseeskirju enam ei millegiks. Nii on ju suured kogu aeg tehinud. Miks ma peaksin siis teisiti tegema. Karjas ei ole hea olla erinev, sest siis kari sööb sind välja.
Tere tulemast kõigile värvipimedate karja!